Tölneri ja Variseri pühapäev

Tölneri ja Variseri pühapäev

Alates Tölneri ja Variseri pühapäevast juhatab Kirik, kui hea ema meid suurt paastu ettevalmistavasse perioodi. Mida õpetab meile Tölneri ja Variseri tähendamissõna Lk 18:10-14, mille Issand meile ütleb?

Selgituseks: Tölner oli maksukoguja juudirahva enda seast, kes Rooma keisririigile makse kogus. Lisaks maksudele võtsid nad tasu ka enda tarbeks, mis tihti liigkasuvõtmiseks ja oma rahva koormamiseks osutus. Seepärast rahvas ei sallinud neid, pidades neid väga patusteks. Variserid (heebrea sõnast, mis tähendab "eraldatud") olid aga juutide Teise Templi aegne religioosne rühmitus, mis pidas tähtsaks nii Pühakirja Toorat kui ka suulise pärimuse täpset järgmist. Üldjuhul olid nad jõukad ühikonnaliikmed, kes pidasid jõukust, peres lasterohkust ja head tervis Jumala õnnistuseks.

„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”

Jumal lõi inimese mullast ja puhus temasse eluhinguse ja nõnda sai inimene elavaks hingeks (1Ms2:7). Me oleme tõeliselt elavad siis kui me “hingame” Jumala eluhinguses, see tähendab oleme temaga lakkamatus osaduse. Jumal on loonud inimese nõnda, et ta saaks pidevalt osa oma Looja elust ja tegutseks koos Temaga.

Variser tänab Jumalat, et ta ei ole selline patune nagu teised ja eriti nagu see tölner. Kuid, kas see variseri tänupöördumine, mis esmapilgul võib tunduda vooruslik, on ikka tõeline tänu või on see hoopis uhkuse ja edevuse väljendus, enamgi veel – kohtumõistmine oma venna üle. Variser paneb tähele küll oma venna lihalikke patte, milledeks on kindlasti liigkasuvõtmine, ülekohus ja liiderlikkus aga ta ei näe oma südame patte, milledeks on uhkus ja edevus.

Püha Johannes Cassianusest peab kehalisi patte lihtsaiks ja ühekülgseiks, aga uhkus ja edevus ründavad püha Johannese sõnul oma mitmekülgsuses ja muutlikkuses inimest igast küljest. Ja ta lisab, et see patt katsub Kristuse sõdurit haavata riietuse, välimuse, käitumise, kõne, töö, valvamiste, paastumiste, palvete, eraldatuse, lugemise, teadmiste, vaikimise, kuulekuse, alandlikkuse ja kannatlikkuse kaudu. Just uhkus on see, mis tuleb inimese peale kui hea ja magus uni ja rünnates teda just läbi tema vooruste.
Me ei pane tähelegi, kui me hakkame ennast eriliseks inimesteks pidama. Me hakkame arvama, et me oleme midagi väärt! Aga just sellel hetkel me eraldame ennast Eluallikast, kes on meie olemise põhjus, meie hingeõhk.

Me oleme kutsutud uskuma, mitte ainult seda, et ainuüksi oma pingutusest me täiuslikkust ei saavuta, vaid ka seda, et me ei suuda selle eesmärgi saavutamiseks isegi pingutada ja tööd teha, kui Jumal meid ei kaitse ega innusta, oma armuga ei juhata ega julgusta, nagu Ta tavaliselt teeb, olgu siis teiste kaudu või ise meid külastades.

“Me teame, kuidas ingel, keda tema ilu ja hiilguse pärast kutsuti Luciferiks (tõlkes „valgusekandjaks“), paisati kõrgelt taevast alla põrgusse, mitte mingi muu pahe kui uhkuse pärast”, ütleb püha Johannes ja lisab: ”Kui juba pelgalt südamekõrkus võis taevast maa peale paisata niisuguse vooruse, ehitud sellise väega, siis meilt, kes oleme varustatud nõdra lihaga, nõuab sellest hoidumine erilist hoolt. Saatan arvas, et kõik see hiilgus ja tarkus, voorus ja õndsus, mille ta Jumalalt oli armuannina saanud, sõltub vaid tema enda loomuse jõust ja vaba tahte pingutusest. Uhkeks minnes arvas ta, et selle puhtuse säilitamiseks ta Jumala abi ei vaja, pidades end Jumalaks, sest nagu Jumalgi ei vajanud ta mitte midagi. Pelgalt sellest mõttest, et ta ei vaja Teda, jäeti ta Jumala poolt maha. Ta kaotas oma tasakaalu, sai tunda oma loomuse nõtrust ning kaotas õndsuse, mida ta Jumala armust oli nautinud.”

Aga mida ütleb tähendamissõnas oma pilku maha pöörates tölner? „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Sellest on ilmne, et täiuslikkust ja puhtust ei saavuta me muidu kui tõelise alandlikkusega, mida tuleb esmalt üles näidata ligimese suhtes ja oma südamepõhjas ka Jumala suhtes, uskudes, et kui me ei anna end igal hetkel Jumala abi ja kaitse hoolde, ei saavuta me iialgi täiuslikkust.

Lõpetuseks sobib lõik Issanda poolt meile räägitud tähendamissõnast alandlikust teenimisest:
Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.” (Lk 17:10)