Halvatu pühapäeva evangeeliumikoht räägib meile loo ühest halvatust, kes oli Betsata tiigi ääres, kus lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid, kes kõik ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli. See halvatu oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat ja seal tiigi ääres ei olnud kedagi, kes teda veesegamise ajal tiiki oleks aidanaud, ja enamgi veel, alati oli keegi kiirem ja osavam, kes enne teda tiiki jõudis. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?”

Kallid sõbrad, selle küsimuse: „Kas sa tahad terveks saada”, esitab Kristus meile igale ühele. See hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid tiigi ääres oleme siin langenud maailmas meie. Enamasti on meil elus omad plaanid, kuidas oma eluga hakkama saada - „kuidas õigel ajal tiiki pääseda“. Ja me oleme väga kurvad ja löödud, kui me sinna õigel ajal ei jõua - ehk meie plaanid ei realiseeru. Aga võib olla just nendel hetkedel, kus asjad ebaõnnestuvad ja maailm „kokku variseb“ tuleb meil hetkeks rahuneda, et ennast jäägitult Jumala hoole alla usaldada, kannatlikku meelt varuda, ja Tema nime appi hüüda – Issand Jeesus Kristus Jumala poeg heida armu minu patuse peale!

Üks hetk, kui kannatlikkus on minu meele alandlikuks muutnud, hakkan ma nägema, et Jumalal on minu jaoks palju parem plaan, kui ma ealeski oleksin osanud seda endale ette kujutada. Selle asemel, et mind tiigivette aidata ütleb ta väga lihtsalt: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!”

Jumal räägib meiega väga õrnalt, nagu vaikne ja tasane sahin, täpselt nii nagu Ta tegi seda prohvet Eelijaga Hoorebi mäel (1Kn19:12) . Selleks, et Teda kuulda on vaja vaikset ja alandlikku meelt, mis tunnistab, et minu elu sõltub Jumalast, ja ilma Temata ei suuda ma midagi head teha.