Jõulupühad on nii kalendriaasta kui ka kirikuaasta ühed suuremad pühad. Sellel suurel pühal tulevad pered kokku, lapsed külastavad oma vanemaid. Igal aastal kui ma Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirikusse Kristuse sündimise eelõhtu jumalateenistust pidama lähen - märkan ja imetlen ma valguskuma, mis Kuriste surnuajast meie uinunud esivanemate aga ka lapsukeste, vendade ja õdede haudadelt, keset pimedust kumab. Need on palveküünlad, mis meie südant soojendavad ja valgustavad. Tõesti sellel pühal on pere koos – nii maine kui ka „taevane pere“ meie südameis. Kõik on koos ja inglid laulavad karjastele: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestes hea meel.“
Kuid on väga palju neid, kes on üksi, kellele ei tule keegi külla ja ei ole ka kellelegi külla minna. On ka neid, kes tunnevad end üksi – väga üksikuna – nii üksi, et ei ole sõna, mis aitaks. Mida on meil neile lohutuseks öelda? Just nendel hetkedel on oluline mõista, et see on vaid üks pettepilt minu peas – ma ei ole kunagi üksi - sest Jumal on alati minuga, ta ei jäta mind iialgi maha! Ja miks ma seda nii kindlalt julgen väita? Aga sellepärast, et Jumal on armastus. Ta on kogu loodu endast väljamineva armastuse väes loonud, ja enamgi veel Ta armastab iga loodud olendit ja kogu loodut tingimusteta, lakkamatult - ka praegusel hetkel ja igavesti, sest vastasel juhul ei oleks Ta armastav Jumal.
Kas me oleme kunagi mõelnud miks on see nii? Aga sellepärast, et Jumal tuleb ise inimese juurde ja ilmutab meile ennast - Ta koputab meie südame uksele ja ootab...
Püha Aleksandria piiskop Athanasios Suur (295-373) on öelnud: „ Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.“ See ei tähenda seda, et inimene saab iseenesest Jumalaks vaid seda, et inimene saab Jumalaks Jumala Armus - ehk ta on kutsutud jumalikustuma ehk üha rohkem ja rohkem oma Loojale, armastavale Jumalale, sarnanema. Kristus, kes on tõeline Jumal, sünnib neitsist Maarjast ja saab tõeliseks inimeseseks - selleks, et ühendada langenud inimene oma Loojaga - „et inimene saaks uuesti vaimseks, rikkumatuks ja igaveseks,“ ütleb püha Siimeon Uus Teoloog (949–1022) ja jätkab: „ja mil kõik loodud olendid, kelle Jumal inimesele tema töös ja vaevas allutas, saavad samuti uuesti vabaks, saavad uueks koos inimesega ja nagu tema, saavad uuesti rikkumatuks ja vaimseks.“
Just Kristuse sündimises seisneb jõulupüha kõige sügavam mõte, see on meile eksistentsiaalse tähendusega. Ja mitte ainult meile vaid kogu loodule, ütleb püha Siimeon Uus Teoloog, sest inimene on mikrokosmos, kes võtab endas kokku nii nähtava kui ka kogu nähtamatu maailma - kõik on koondatud inimesesse, nii päike, maa kui ka kuu, kõik tähed, kõik taevakehad aga ka inglid. Inimene on loodud olema kogu loodu preester, kes kogu loodu kirgastamiseks Jumala ette viib või siis seda ei tee... Ja selles seisneb vaba tahtega, Jumala kaasloojaks, kaasvalitsejaks ja kaasarmastajaks loodud olendi vastutus nii Jumala kui kogu loodu ees...
Kokkuvõtteks võime öelda et inimene on liturgiline olend, kes on loodud elama lakkamatus osaduse oma Loojaga, teise inimesega ja kogu looduga - me ei ole kunagi üksi ja kõike seda tänu meile igavesti sündivale Jeesuslapsele, kes sünnib meile päästjaks ja keda hüütakse Immanueliks ( heebrea keeles - עִמָּנוּאֵל ), mis tõlkes tähendab Jumal on meiega.
Ilusat Kristuse sündimise püha - Jeesuslapse sündimist meie südameisse!
preester Aabraham