Igatseda
paradiisi on usklikule sama loomulik, kui igatseda kodu. Et seda paremini
mõista tuleb aru saada, nõnda nagu seda väljendab ka evangeelium, et me oleme
siin maailmas, aga me pole siit maailmast. Nii veider kui see ka pole on
usklikud kahe erineva maailma elanikud - hetkel elame me aeg-ruum
süsteemi maailmas, kus pidevas muutuses domineerib ajutisus, ehk teisisõnu me
elame praegu ühes ajutises kodus. Ka see ajutine kodu, olles Jumala kingitus,
on meile väga oluline ja nõuab meie armastust ja hoolt. Küll aga on see
lõppudelõpuks ikkagi üks rendipind, kust tuleb üks päev välja kolida. Mõistes
seda, tekib meil paratamatult nostalgia ja igatsus meie taevase nö põlis-kodu
järele, kust ei pea kunagi välja kolima; kodu järele, mis on meie jaoks olemas
olnud enne aegade algust ning kuhu me kõik oodatud oleme. Veidral kombel aga ei
kuulu see kodu, mida me nimetame paradiisiks, üldse mitte loogilisse rubriiki
« mis », vaid hoopis rubriiki « kes ». See paradiis, mida
me nii väga igatseme on seega keegi, keda me igatseme ja see keegi on meie
Jumal ja Looja Issand Jeesus Kristus ise. Seega, igatseda paradiis, on
tegelikult igatseda suhet meie Loojaga ja meie Jumalaga, justkui « pruut »
kes igatseb igal aja hetkel suhet oma armastatud « peigmehega ».
EAÕK teoloog Tarasius Tauri Tölpt
