Miks me palvetame?
Enamus aja oma elust ei ole me palves. Me esitame endale tihti küsimuse, miks me peame nii tihti ja pikalt palvetama? Kas ei piisa ühest lühikesest palvest, et päevale vastu astuda või öösse uinuda?
Jumal valmistas inimese mullast ja puhus tema ninasse eluhinguse ja inimesest sai elav hing[1]. Ka loomad valmistas Jumal mullast nagu inimese, aga erinevalt inimesest ei puhunud Jumal neisse eluhingust, vaid tõi nad inimese ette, et inimene neile nimed annaks. Ja nii kuidas inimene neid nimetas nõnda pidid nende nimed olema[2].
See tähendab seda, et kogu loodust ainult inimene on võimeline oma loojat tunnetama ja temaga osaduses elama. Ja enamgi veel, Inimene elab tõeliselt ainult siis, kui temas on Jumala eluhingus - kui ta hingab koos Jumalaga. Aga hingata koos Jumalaga tähendab lakkamatut ja katkematut osadust Jumalaga.
“Järgne mulle”, ütleb Kristus Filippusele[3]. Järgneda saame ainult siis, kui meil on pidavas silmside sellega, kellele me tahame järgneda. “Tule ja vaata”, ütleb Filippus Natanaelile[4], kui viimane ei mõista kellest Filippus räägib. Naatanael nägi Kristust lihalike silmadega, meile aga ainult lihalikest silmadest ei piisa. Isegi siis, kui me vaatame Kristuse ikooni peavad meile appi tuleme “südame silmad” – vaimulikud silmad – silmad, mis kogevad osadust Jumalaga. Ja siin tuleb meile appi palve. Palve, mis on suhtlus Jumalaga. Juhul, kui me vaatame Kristust kui üht ihaldatavat objekti lakkab Ta meie jaoks olema Jumal. Jumalat on võimalik kogeda ainult läbi suhte, läbi palve - vaimusilmadega.
Iga kord kui meie süda lakkab palvetamast unustame me Jumala! Katkestame kooshingamise Temaga.
Me võime palve jagada tinglikult kolme astmesse. Alguses on meie palve palveraamatust mahalugemine - see on kui sõnaline palve. Hiljem jääb palve meile meelde ja me hakkame mõistma palve sisu - see on mõistuslik palve. Pärast pikka palvetööd ja palvekogemust hakkab meie kivist süda muutuma lihast südameks. Tihti kaasneb selle palvega pisaraand. Palve kristalliseerub meie südames ja meie südamest saab palvele alaline koht, isegi siis, kui me teeme tööd või magame – see on südamepalve. Oluline on toonitada, et palve on osa meie igapäevasest elust – palve ja töö, jumala- ja ligimesearmastus need on lahutamatud.
Kuid on ka neljas aste, mis on armuand vähestele ja mida inimene oma tahtega saavutada ei suuda, ja mida ta oma tahtega ei kontrolli, ja mille kohta apostel Paulus ütleb: “kas ta oli ihus või ihust väljas seda ma ei tea, Jumal teab –tõmmati kolmanda taevani”.
1 1Ms2:7
2 1Ms2:19-20
3 Jh1:43
4 Jh1:46