Kristuse sündimine - Jumala armastuse lugu

Kallid sõbrad! Just täna jõulupüha eel, mil see väike mõtisklus ilmub, on hea mõelda, meie rahvakalendri ühe suurima püha - Jõulupüha tähenduse üle. See ei ole pelgalt pööripäev, millest alates valguse vägi meie ajalises maailmas päev-päevalt üha enam pimeduse üle võitu saavutab. Täna mõtiskleme tõelisest, jumalikust valgusest, mis on olnud maailmas tema loomisest saadik.

Kurb tõsiasi on aga see, et ta on olnud ja on maailmas aga me ei ole teda ära tundnud. (Jh1:9-10) Me oleme asendanud oma loomupärase kire Jumalat otsida ja ihaldada ning Temaga lakkamatus osaduses elada ebaloomuliku kirega – ihaldada loodud asju. Ja kui me neid piisavalt ei saa, siis hakkame muretsema, ja nende saamiseks valimatult ebaloomulikke vahendeid kasutama. Nõnda me langeme üha sügavamale hingesegadusse ja muresse, kuni see koorem meid haigeks teeb ja murrab.  

Kuid Jumal, kes on kõik endast väljamineva armastuse väel loonud, mida Tema teeb? Ta ei saa ükskõikselt vaadata oma loodud olevuse silmapilgu tuhmumist ja tema kire loomastumist. Ta tuleb maailma, et valgustada iga inimest, et luua uuesti ja täiendada oma loodut. Ja seda mitte üks kord, ligi kaks tuhat aastat tagasi ajaloos, aga iga kord, kui me oleme valmis seda jõululapsukest oma südames vastu võtma. Enamasti püüame me omal jõul selles inimesekesksusest läbiimbunud ja kildudeks purunenud maailmas hakkama saada, selleasemel, et lasta Jumalal endas tegutseda. Me ei suuda omal jõul seda valukäes ägavat maailma tervendada. Kristus ise on meile öelnud: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.” (Mk10:27)  

Kuid mida meie saame teha? “Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust”, ütleb meile apostel Paulus. Mida tähendab, kanda üksteise koormaid? See tähendab ohvrimeelsust. See tähendab seda, et teine inimene on minu jaoks olulisem, kui ma ise.  “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest”, ütleb meile Kristus ja lisab: “Teie olete minu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.” (Jh15:13-14)  Kristus annab meie eest oma elu, aga meie ei suuda loobud oma pisi-pisikestest enesekesksetest himudest. Jõululapse sünd ehk Jumala Poja inimesekssaamine on Jumal Isa, Jumala Poja ja Püha Vaimu armastuse tegu - Tema ohver langenud inimesele. Kristus ei ole sündinud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu meie eest. (Mt20:28) See kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, sündides Ikkaneitsi Maarjast, saades tõeliseks inimeseks, samas jäädes tõeliseks Jumalaks. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Kui me armastame nii nagu Jumal on meid armastanud siis ei jäta ta meid hädasse vaid tuleb ja võitleb oma sõprade eest.  

Väga tihti me tõstame käed taeva poole ja otsime Jumalat kuskil kõrgel - aga me ei leia teda. Elus on olukordi, kus me palvetame, et leida Jumalat iseendas - aga ta vaikib. Võibolla just nendel hetkedel suudame me Teda leida kuskil allpool, olukorras, mis on veel keerulisem ja raskem kui seda on meie oma. See tähendab teise inimese viletsuses, teise inimese teenimise ahastuses, olukorras, mida meie ei tea ja ei tunne. Kui me aitame patusel oma patust pöörduda, august välja tulla ja ei tee seda ülevalt alla, vaid teeme seda teenides alandlikkuses ja tõelises teenimises, siis see ongi armastuse tegu, mida Issand on meid kutsunud koos endaga tegema. Just sellel hetkel me tunneme Ta ära ja jätkame koos Temaga. 

Kallid sõbrad! Ma soovin, et meis kõigis oleks rohkem ohvrimeelsust, et me muutuksime enesekesksusest jumalakeskseks ja lõpuks, et meie igaühe südames sünniks jõuluime – Kristus meie tõeline Jumal. Ilusat Kristuse sündimise püha!