Nelipühi, millest saame osa igal aastal ja mida me tänagi tähistame, on meie elu kõrghetk, milles saab ilmsiks ka kirikuaasta lõppeesmärk: juhatada meid Kristuse tulemisest Püha Vaimu tulemiseni. Vaimu tulemine on see, mille pärast Jeesus tuli. Kirikuaasta lõppsiht on euharistia salasuse, milles me praegu oleme kokku tulnud, sügavaim tähendus, tema olemus ja sisu. Sest see euharistia on Püha Vaimu and, Tema pidev ja alati uuenev kohalolek meie elus, igaühe sügavaimas sisemises elus, meie kogudustes ja selles säras, mida igaüks meist ja me kõik üheskoos oleme kutsutud kogema ja edasi andma.
Rääkida Pühast Vaimust tähendab rääkida Pühast Vaimust kui Jumala salasusest, kui kolmanda isiku salasusest ja kui Sellest, kelles, kelle läbi ja kelle jaoks inimene loodi. Püha Vaim on “Isa Vaim”, “Isast lähtuv” nagu ütleb Johannese evangeelium, ja nagu seda kordab usutunnistus, nagu seda uuesti kuulutab nelipühi kirikulaul: “Püha Igavene, Sa Lohutaja Vaim, kes Isast välja lähed ja Pojas hingad”.
Püha Vaim on Isa Vaim; see, kes hüüab meis “Abba, Isa!”, aga see on ka Poja Vaim, ilma kelleta, nagu ütleb püha Paulus, ei saa keegi kutsuda Jeesust Issandaks. Seega juhatab Püha Vaim sisse selle pidulaua, selle kolmainuliku osaduse, milleks on euharistia.
Aga Püha Vaim juhatab meidki sellesse, kuna Ta on meile antud, et Ta meis asuks, meie elu esimesest hetkest saadik. Sellel põhjusel on Piiblis esimese Moosese raamatu 2. peatüki 7. salmis, kus räägitakse, kuidas Jumal voolis inimese maapõrmust, öeldud, et Jumal puhus inimesse elu Vaimu ja temast sai elav hing. Püha Ireneus armastas korrata, et Jumal “oma kätega, milleks on Poeg ja Vaim” voolis inimese, andis talle kuju, lõi, valmistas ta maapõrmust ja Pühast Vaimust. Sel põhjusel kuulub Püha Vaim meile, isegi kui Ta tuleb meie peale väljastpoolt. Aga mitte kui meie omand, kui meie asi, mitte nii, et saame Teda kasutada oma tahtmist mööda. Ometi kuulub Ta meile, aga teises mõttes, kuulub kui inimelu ülesehitav osa; milleta inimene ei ole inimene, milleta ta jääb inimloomusest madalamaks. Seepärast, kui tahame rääkida inimesest, teda kirjeldada, lahti seletada, ülistada, pühitseda, peame meiegi meeles pidama, et ta on loodud Jumala näo järgi, et temas on see jälg, see omadus, see peidetud ja sageli patu tõttu väga sügavale peidetud Jumalik pitser. Aga temas on ka jumalik hingus, milleta inimene ei saaks püsida ega püüda teoks teha, mis talle on määrataud, milleta inimene ei teeks vahet heal ja kurjal. Ta oleks neutraalne, ebamäärane olend, kaugel tõelisest elust. Seda tuleb inimestele meelde tuletada praegu, kahekümne esimesel sajandil, mil nii palju arutletakse meie olemasolu üle ja mil lootus inimese väärtusse ja väärikusse on kadumas.
Tuleb meelde tuletada, et inimene on loodud Jumala näo järele, et inimest on läbistanud hingus… Hingus, mis jääb meile pidevalt kättesaamatuks… See Püha Vaim, kes meile on antud, libiseb meie käest kõigi meie olemuse pooride kaudu. Oleme kui mõrane, auklik anum, mis ei suuda seda jumalikku sisu eneses hoida. Me ei suuda enestes hoida Jumala kohalolekut, sest patt meis on purustanud meie tõelise terviklikkuse, on viinud meid Jumalast kaugele ja teinud seda, et tunneme nagu juudiusulised Kristuse ajal: Vaim on kaugel, Vaim on ära.
Kogu Vana Testament on Püha Vaimu tegutsemise lugu. Eeskätt kui sellise Püha Vaimu lugu, mis küll toimib, aga – kui nii võib öelda – väljastpoolt. Ta muidugi sekkub valitud hetkedel – mis on samuti väga oluline – Ta räägib prohvetite kaudu. Ja see Püha Vaimu sõna prohvetite suu läbi tähendab, et kogu inimkonna ajalugu, mis kannab langemise, patu ja Jumala unustamise märke, on ometi püha. Sest kui ta seda poleks, oleks ta jäänud väga lühikeseks. Maailma poleks olemas. “Võta vaid ära oma Vaim”, ütleb püha Basilius “ja ingliväed lagunevad ning maailm saab jälle olematuks”, korrates 104. laulu sõnu: “koristad sa ära nende vaimu, siis heidavad nad hinge ja saavad jälle põrmuks!”
Püha Vaim on tõelise elu eeltingimus. Ta on ühtaegu nii algaja kui see, kes meid juhatab, kes ilmutab meile Jeesuse nime, palet ja kohalolekut ning Tema läbi Isa. Hoida alles Vaimu tähendab avastada, kes me oleme nagu ütles püha Augustinus: “Saage selleks, kes te olete”: pneumatofoorideks, kristusekandjateks, vaimukandjateks, Vaimu tekitajateks. Aga et selleks saada, see tähendab vabastada meie süda, me olemuse sügavaimad allikad. Et, nagu ütles Jeesus, pääseksid valla elava vee jõed voolates igavese elu poole: “See, kes minusse usub, selle rinnast ja südamest pääsevad voolama elava vee joad ”. Aga need joad ei voola! Need vood on kokku surutud meie sisemusse! Meie olemus on puruks löödud ja vaevas! See on kaugel Jumalast “
Järelikult, meie elu ainus eesmärk, kui korrata püha Serafimi sõnu, on “saada Püha Vaim”, see tähendab Ta uuesti avastada, anda Talle tagasi Tema tõeline koht “ Issanda ja kuninga koht “ meie elus. Ja see nõuab meilt tõelist askeesi. Meile ei meeldi rääkida askeesist, sest kujutame sageli kristlaste ja õigeusklike elu kui midagi kerget, rõõmsat, paasalikku, unustades, et selle taga on kõigi pühakute, õigete, märtrite ja iga kristlase askees.
Ja lõpetuseks tahaksin ma veel öelda mõned sõnad: askees ei tähenda ainult enese ettevalmistamist, enese puhastamist Püha Vaimu vastuvõtmiseks.
Kui Püha Vaim laskub meie peale samal kombel nagu Ta jääb Jeesuse üle tema ristimisel Jordani jões – “See, kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja jäävat… on Tema, Jumala äravalitu” – , seega kui Püha Vaim laskub meie peale, jääb meisse, leiab meis enesele puhkepaiga ja kui meie leiame enestele puhkepaiga Jumalas, siis … ei ole askees hoopiski lõppenud. Ma ütleksin isegi: see alles algab.
Sest siis tuleb õppida ja ikka uuesti ning uuesti õppida – Vaimu enese juures hoidma, alles hoidma seda rahu, rõõmu; sisemise vaikuse, palve Vaimu … Ja kui sageli meie elus juhtub, et just äsja kirikust välja astunud, just äsja armulaual käinud ja juba langeme uuesti, oleme haaratud liikumisest, pöörisest, väliste asjade meeletust rütmist, mis vastab meie eneste patuse inimese, hajevil inimese, laiali pillutatud inimese rütmile.
Seega peame õppima ja paluma Issandalt armu, et see, millest kirikupühadel, ülestõusmispühade ajal, nelipühil, pühapäeval, armulauas, selles alati uues ja ainulaadses kohtumises Issandaga, jumaliku Kolmainuga osa saame, jah, et see oleks meile hindamatu aare, mille me hoiame alles oma südames. Et see oleks seal õrnuse, halastuse tähelepanelikkuse kujul, vaimuliku edenemise kujul, palveigatsusena ning eelkõige avatusena meie vendade suhtes.
Teadkem, et see kirik, mis on praegu kui suletud väravatega tarandik, avaneb ja me kõik lahkume siit. Igaüks meist, pöördudes tagasi oma igapäevaellu, sellesse argisesse ja tavalisse pere- ja tööellu, peab kandma ja hoidma Püha Vaimu. See tähendab, kandma eneses tervet kirikut kui vääriskivi, kui hindamatut aaret. Aamen.
isa Boriss Bobrinskoi
