RISTIKUMMARDAMISE PÜHAPÄEVA väike mõtisklus
Miks me tähistame ristikummardamise
pühapäeva?
Miks me kanname risti kaelas ja tänini
silmame teda veel kirikutornides?
Miks me austame risti – surmariista,
millel surmati Kristus meie Jumal?
Aga selleks, et tuletada meile meelde meie Päästja ja Jumala, ja meie enda kannatust ja surma - ja mis peamine Tema püha surnuist üles tõusmist.
Miks on surma meeles pidamine niivõrd oluline?
Aga sellepärast et surm on elu kokkuvõte, kuigi teisalt, meie maine elu on ainult sissejuhatus tulevase ajastu (eshata) ellu - surmast peab saama auavaldus Jumalale. Kristus, kes on tõeline Jumal alandas ennast, sai inimeseks, üheks meiega, ta võttis enesele sulase näo, kannatas ja suri ristil meie eest, et ka meie koos temaga sureksime ristil selle maailma jaoks ja sünniksime uuele elule koos Temaga, et me saaksime osa Tema elust ja elaksime igavesti koos Temaga. Selles seisneb ka ristimise salasuse sisu.
Aga, miks on meil vaja selleks kannatada? Miks peame kandma oma risti, mitte seda risti, mida mina ise tahan endale valida, aga seda risti, mille Tema mulle annab kanda?
Mõtelgem! Kristus Jumal andis minu eest ristil oma elu aga mina ei suuda loobuda oma pisi-pisikestest pahedest, himudest ja naudingutest. Ma valetan, kui ütlen, et armastan Jumalat, kuid samas arvan, et Tema andis minu eest oma elu ristil ja nüüdsest olen iseenesest kohe päästetud. Ma ei saa tantsida risti all ja hõisata, et las Tema ripub ristil, mis see minusse puutub, mina olen ju Tema poolt päästetud.
Me oleme kutsutud Kristust kirglikult ihaldama, Temale kõiges, Tema kannatustes ja surmas järgnema! Inimesena ma teen ju seda alati oma haige ja valukannatava lapse eest, olles valmis andma oma elu. Kristusele järgnemisel tähendab see eelkõige: võitlust oma laiskusega, sest me oleme kutsutud ennast mitte säästma, kuna olema Tema kaasloojad, kaasvalitsejad, kaasvõitlejad ja mis peamine kaasarmastajad; võitlust oma uudishimuga kõike teada, usaldamatusest kõike kontrollida; võitlust võimuihaga ja maiste kirgedega – üha enam kõike omada, kõike ise otsustada, valitsed ja korraldada; võitlust uhkusega, mis on inimhinge kõige hirmsamini laastavam patt, pidades ennast teistest paremaks, soovimata tunnistada oma sõltuvust teisest inimesest ja Jumalast - arvates, et ma olen ilma teisteta ja Jumalata midagi väärt. Need on südame patud, lihalikke pattude juur, millest räägib ka Püha Süüria Eefraim ja mille kohta on öelnud püha Johannes Kuldsuu: ”...uus on meie võitluse viis.” Meie süda on saanud lahingutandriks. Ja Kuldsuu lisab: “Mina kui inimene pean võitlema kurjade vaimudega; mina, kes lihas elan, pean sõdima ilmihuta vägedega.”
Kui Jumal ütleb loomisloos: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” – siis Basilius Suur kutsub meid ettevaatusele suure sigimise ees ja soovi ees maailma valitseda. Püha isa manitseb meid saama paljuks, vägevaks ja viljakaks Jumala Armus, ja eelkõige just ise ennast valitsedes, oma tahet Jumala tahtesse andes, Temale kuuletudes, sest inimene on mikrokosmos, kes koondab endasse kogu loodu – nii nähtamatu kui ka nähtava maailma, ja seda selleks, et kogu loodu pühitsemiseks Jumala ette viia. Kui me ei suuda valitseda ise ennast, ei me siis suuda valitseda ei kalade üle meres ega lindude üle taeva all ega ka loomade üle, kes maa peal liiguvad, ega ole me siis ka Jumala kaasloojad ja kaasvalitsejad ega ka Tema kaasarmastajad – me oleme mässajad, kes ei kuuletu Armastusele. Risti salasus seisneb kõiges Kristusele kuuletumises.
Head paastuaja jätku!