SUURE PAASTU ESIMENE PÜHAPÄEV on ÕIGEUSU PÜHAPÄEV.
Miks õigeusu pühapäev?

Siin üks kokkuvõtlik ajaloolis-teoloogiline ülevaade sellest.

VII sajandi lõpus, paljudest asjaoludest pimedal keskajal mõjutatuna, hakkab inimese usk muutuma individuaalseks. Sooviti Jumalat Kristust individuaalselt ja isiklikult kogeda. Tekkis väärastunud arusaam ja valeõpetus, kus ikoonil kujutatu on ka justkui kohal reaalselt, mitte ei viita arhetüübile, otsekui nii nagu pühakud on oma pühade säilmetega kohal. Aastal 632 annab Muhamed oma surmaga araablastele uue usu Islami, mis on kirjas Koraanis ja põhineb usul ühte kõikvõimsasse Jumalasse. Nii Kristlikule Euroopale kui ka Büstsantsile aga ka ikoonipärimusele oli tekkinud uus suur oht. Aastal 717 saab Büstsantsi keisriks Isaurialaste dünastiast pärit Põhja-Süüria pagulane Leo III, kes paneb küll hästi vastu araablaste rünnakule, kuid kõigile üllatuseks alustab Leo III aastal 726 süstemaatilist ikoonide hävitamiset, mis paneb alguse üle saja aasta kestnud verisele sõjale Büstsantsis, tuues kaasa suure hulga märtreid. Tema sellise käitumise põhjus ei ole lõpuni selge.

Poliitiline olukord muutub Rooma keisririigis aastal 775 Konstantinos V surmaga, kelle poeg Leo Kasaar on samuti pühakujude vastane, kuid mitte enam vägivaldne. Pärast tema surma võtab valitsemise üle tema lesk ikonofiil (koonide austaja) Irene, kes valitseb aastatel 780-802 ja laseb uueks patriarhiks troonida andeka diplomaadi ning ikonofiili püha Tarasiose, et võita ikonofiilide poole poliitilised jõud. Aastal 787 kutsub keisrinna Irene oma alaealise poja Konstantinos VI nimel kokku Nikaia VII oikumeenilise kirikukogu. Kirikukogu juhib patriarh Tarasios. Sinodil osaleb erinevatel andmetel 258 kuni 335 piikoppi, esindatud olid kõik viis patriarhaati. Baseerudes Damaskuse Johannese teoloogiale, annab sinod välja ikooniteoloogia dogma, taastades nõnda pühakujude austamise Kirikus. Samuti rõhutatakse kaanonitega, et ilmalikel valitsejatel on keelatud sekkuda kiriku asjadesse ja eriti just piiskoppide valimisse, kes valitakse juba iidsetest aegadest vaid sinodi poolt.

Võetakse vastu Nikaia kirikukogu vormel:
...määrame täie kindluse ja täpsusega, et samal viisil nagu kalli eluandva risti kuju, tuleb Jumala pühadesse kogudustesse üles seada auväärseid ja pühi kujutisi pühadele anumatele, rüüdele, seintele ja piltidena hoonetesse ja teede äärde. See tähendab kujutisi meie Jumalast ja päästjast Issandast Jeesusest Kristusest, meie rüvetamata Emandast, Jumalasünnitajast, auväärsetest inglitest ning kõigist pühakutest. Sest mida rohkem inimesed näevad neid kunstiliselt kujutatuna, seda kergemini meenub neile originaal. Kujutistele tuleb osutada kohast tervitust ja harrast austust, aga mitte tõelist usuteenimist, mis kuulub ainuüksi jumalikule loomusele. Kooskõlas iidse vaga tavaga võib kujutise ette tuua viirukit ja valgust nagu ka kallihinnalise ja eluandva ristikujule, evangeeliumiraamatule ja teistele pühadele esemetele. Sest kujutistele osutatud au kandub edasi originaalile ja see kes austab kujutist, austab seega kujutatud isikut.

Pärast Irene ja Tarasiose surma taastub osaliselt, vaatamata patriarhide vastuseisule, taas ikonoklastidest (ikoonivastased, ikoonide hävitajad) keisrite ajastu koos suurte tagakiusamistega aastatel 813 kuni 842, mil vanglad täitusid taas ikonofiilidega ja mungad pidid taas oma kloostritest põgenema. Pärast viimase ikonoklastist keisri Theophilose surma aastal 842 võtab võimu üle tema naine Theodora, kes on olnud varajatud ikonofiil, ja kes kutsub Agia Sofia kirikus kokku Konstantinoopoli kirikukogu aastal 843, kus taastatakse seitsmenda oikumeenilise Nikaia kirikukogu otsused: pühakujud kuulutatakse seaduslikuks, ikonoklasm mõistetekase hukka ja valitakse uueks patriarhiks ikonofiil Metoodius, kes kuulutas Suure Paastu ESIMESE pühapäeva õigeusu (õigesti Issanda kiitmise) võidupäevaks ja teatas: „Sada seitseteist aastat vana võitlus on läbi!“

Leo Donald Davis, The first seven ecumenical councils (325–787): their history and theology, Michael Glazier, Inc., The Liturgical Press, Collegeville, Minnesota 1990.