Suur Reede - kalendris on punane number ja riiklik püha. Tänapäeva inimesed võtavad seda kui üht järjekordset puhkepäeva teiste pidupäevade seas. Sellel päeval me külastame kauplusi, teeme sisseoste, katame pidulaua ja võtame vastu külalisi - ühesõnaga elama endale ja naudime üht ilusat reedet. Kuid kas me oleme mõelnud, mis on selle päeva vaimne tähendus?
Suur reede on kirikuaasta kõige kurvem päev. Selle päeva jumalateenistused on pühendatud sündmustele, mis toimusid vahetult enne Jeesuse surma.
Meenutame, kuidas Rooma maavalitseja Pilaatus ja juudi ülempreestrid Jeesuse üle kohut mõistsid. Kuigi Jeesusel ei leitud süüd olevat, mõisteti ta surma ristilöömise läbi ja tema asemel vabastati röövel Barabas. Veel mälestame Jeesuse kannatusrikast ristiteed Kolgata mäele, Tema ristile naelutamist ja surma. “Isa,” ütles Kristus ristil, “ anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Surma hetkel värises maa ja läbitungimatu pimedus varjas päikese, sest kogu loodu kannatas koos Jumala Pojaga.
Kristuse sõbrad ja õpilased Arimaatia Joosep ja Nikodeemus võtsid Kristuse ristilt maha asetasid ta hauakoopasse, mida valvasid sõdurid. Koopa ette veeretati suur kivi.
Selle leinapäeva mälestuseks püstitatakse kiriku keskele kolgata rist ja kirikurahvale tuuakse kummardamiseks lilledega ehitud ja mürriga lõhnastatud Kristuse surikuju. Õhtuteenistusel meenutatakse meie Päästja ristilt mahavõtmist ja haudapanemist, seejärel peetakse Kristuse matmisteenistus.
Kristuse ristisurm - ristiohver ei ole tehing Kristuse ja Jumal Isa vahel. Sageli on meil tunne, või meil on tavaks öelda, et me oleme päästetud läbi Kristuse ristiohvri. Nagu Kristus oleks öelnud Isale, kui ma ristil suren, siis on mul otsekui õigus inimest päästa. See on täielikult väär arusaam aga ometi nii levinud. Kogu aeg on meil kalduvus pidada ristiohvrit omamoodi lunastuseks, ehk siis Kristus on meid oma heade tegudega lunastanud. Ja meie, kui me tema eeskujul asju hästi teeme, siis saame me selle eest tasu.
Aga asjad pole üldsegi nii. Ristiohver on antud armastuses Kolmainu Jumala poolt: Jumal Isa on seda tahtnud, Poeg on kuuletunud, Püha Vaimu juhtimisel ja valgustusel. Täielik armastuse tegu ja see armastus on antud vastutasu ootamata. See, kes armastab – annab ja ei oota selle eest tasu. Mitte Kristuse head teod ei päästa meid! Me oleme päästetud sellepärast, et Jumal on armastus.
Jumal armastab meid niivõrd, et andis meie eest ristil oma elu aga meie ei suuda tihti loobuda oma pisi-pisikestest himudest ja naudingutest. Meie, kes me oleme Jumala näo järgi ja tema sarnaseks loodud oleme kutsutud armastama Tema armastuse eeskujul.
Elus on hetki kus me tahame minna kõrgemale
aga me ei suuda, elus on hetki kus me isegi enese seest Jumalat ei leia. Ja
võibolla just neil hetkil suudame me Jumalat leida kuskilt altpoolt,
olukorrast, mis on veel keerulisem ja raskem kui seda on meie oma. See tähendab
teise inimese viletsuses, teise inimese teenimise ahastuses. Kui me aitame patusel oma patust
pöörduda, august välja tulla ja ei tee seda ülevalt alla, vaid teeme seda
alandlikkuses ja tõelises teenimises, siis see ongi see, mida Kristus on meid
kõiki enda eeskujul kutsunud tegema.
