Mõtiskledes
teema üle ligimesearmastus ja piirid, tuleb kõigepealt mõista, et meie vormi ja
struktuuri omava maailma mõistmine, ja üldse asjadest aru saamine toimub läbi
piiride. Et ma saaks kõik minu abstraktsed mõtted teieni katsutavatena tuua,
pean ma nad panema mingite piiride sisse - ja käesoleval puhul on selleks
piiriks minu sõna. Ilma kehaliste ja sõnaliste piirideta oleks ma abstraktselt
ebamäärane ja mõistetamatu. Nõnda samuti on ka armastusega! Kui me võtame kõige
suurema inimesearmastaja, kelleks pole keegi muu kui Jumal ise, siis kuidas
näitab see armastav Jumal oma armastust meie suhtes – Ta tuleb ja saab
inimeseks…ehk siis abstraktne, määratlematu ja piirideta Jumal, kes ise ongi
armastus, tuleb ja saab Jeesuse Kristusena endale piiritletud keha, identiteedi
ja sõna. Kuid miks ta seda teeb? Eks ikka eesmärgiga see armastus meile kõigile
tuntavaks ja kogetavaks teha; Et seda saavutada, mõistes samas meie piiritletud
olukorda siin maailmas, võtab Jumal oma armastuse, millel pole piire ja paneb
ta just meie jaoks piiridesse. Nii veider kui see ka pole, siis ei ole antud
kontekstis piirid üldse midagi takistavad või piiritlevad, vaid vastupidi,
piirid toimivad siin justkui väravad või vahendajad, mis muudavad abstraktse
katsutavaks , ehk teisisõnu annavad nad meile võimaluse kogeda ja osa saada
Jumalast. Eks ligimesearmastus toimib samal põhimõttel - me kasutame endale
loomu poolest antud piire ning väljendame nendes piirides armastust oma
ligimese suhtes, luues nõnda vahendi või silla läbi mille meie ligimene saaks
sissepääsu meie sisemisse ja lõpmatult kasvavasse armastusse.
EAÕK teoloog Tarasius Tauri Tölpt
