Suur paast kui harjutus

Ainuke asi mida saatan tõeliselt väldib ja kogu oma olemusega pelgab - on enda tundma õppimine. Ta ei soovi enda kohta teada saada ja ta ei soovi tunnistada, et ka tema sõltub Jumalast.

Suur paast on otsekui suur harjutus (askees) ja ettevalmistus kohtumiseks Jumalaga. Lõppeb ju suur paast aasta suurima - pühade pühaga – meie Issanda Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmispühaga. Läbi selle imelise teo saame me Jumala laste staatuse, me saame tagasi selle algse au, millest me loobunud olime (Rm 8:11,14-17).  

Suur paast ei ole pelgalt liha- ja piimatoitudest loobumine, mis on ka iseenesest väga hea ja keha tervendav. Suur paast on endasse süüvimise, enda südamekambrisse vaatamise aeg. See on enda patule, tõele otsavaatamine. Enamasti me pelgame seda, me kardame vaadata oma hingekambrisse, me kardame näha seda mustust ja pimedust, me pelgame neid hingekambri räpaseid ja määrdunuid aknaid, mis ei lase Jumala Valgusel - tema Armu Väel sinna paista ja meie hinge valgustada.  Me pigem komistame ja kolistame ning vigastame ennast selles pimedas keldris, kui sinna valgust paista laseme. Põhiline millesse me põgeneme on töö tegemine, samuti ka  ajaviitmine ja alkoholi liigtarbimine. Me otsime endale tegevust, et vältida kohtumist korralagedusega oma hingekeldris.

Pühad isad on toonud välja sellise mõtte: “Ainuke asi mida saatan tõeliselt väldib ja kogu oma olemusega pelgab - on enda tundma õppimine. Ta ei soovi enda kohta teada saada ja ta ei soovi tunnistada, et ka tema sõltub Jumalast.”

Eranditult kõik me oleme Jumala näo järgi tema sarnaseks loodud. Eranditult meie kõigi kehad on üliväärtuslikud ja kalli hinnaga, sest meie keha on loodud olema Püha Vaimu templiks (1Kr 6:15). Inimene ei ole autonoomne. Ta on loodud Jumalaga ja ligimesega osaduses elama. Me oleme loodud Jumalat endas kandma ja Temast iga oma mõtte, sõna ja teoga - iga oma keharakuga tunnistust andma. Kui aga meie hing on täis isekust ja usaldamatust, omamise himu ja soovi kõike kontrollida, sallimattust, eneseupitamist ja uhkust, vale ja valskust ja seal puudub ligimese armastus – siis sinna ei mahu ega sobitu enam Jumal. See on midagi, mis ei ole Tema näo järgi, mis ei ole Tema tahte kohane. Seepärast on meil vaja vabaneda kõigest mis lahutab meid Jumalast ja selleks on meile antud paast ja palve (Mt 17: 21).

Pühad isad on öelnud, et see kes on näinud oma pattu on suurem sellest, kes äratab ellu surnuid.

Kallid sõbrad! Suure paastu, endasse süüvimise, meeleparanduse aeg. See on kurvameelne aeg täis kannatust, mis kannab endas suurt rõõmu ja ootust - Jumalaga kohtumise rõõmu ja igavese elu ootust.