“Jumal on surnud, Jumal jääb surnuks ja me oleme ta tapnud” – taolise mureliku kaebega kuulutab 19 saj. saksa filosoof Friedrich Nietzsche meile uut ja moodsat ajastut, kus arenenud inimkond on lõpuks eemaldunud iganenud maailmavaadetest ja moraalist. Kristlus ja tema Kirik on seega kaotanud kristlikule Läänemaailmale tema ainsa ja kõige olulisema väärtuse – toimida nii ühiskonda kui ka kogu inimkonda ühendava eetilis-moraalse sideainena, mis määraks ära õige ja vale ning aitas seega kogukonnal paremini eksisteerida. 16-17 saj. Euroopat laastanud kristlaste vahelised ususõjad näitasid selgelt ära, et kristlikel väärtustel baseeruv ühiskond on ebaõnnestunud oma moraalsete tõekspidamistega ja ei suuda meid sõbralikult koos hoida. Kristlik Kirik ei vastanud enam ühiskondlikule nõudlusele ja tuli seega mõrvata ning kuulutada surnuks.

Võiks ju nüüd öelda, et teema on sellega lõppenud - kõik on selge, mis siin enam edasi arutada. Reaalsus on aga see, et need, kes võtavad vaevaks hetkeks vaadata kogu ajaloolise ning geo-ja teopoliitilise eesriide taha, näevad seal seismas Kristust, kes läbi oma ihu (Kirik) soovib maailmale kuulutada igavikulist sõnumit, mis on eesmärgistatud jõudma igaüheni meist, vaatamata meie erisustele ja ajas muutuvatele väärtustele. Seega Jumala surmamine inimese poolt, millest räägib Nietzsche, ei teinud mitte midagi muud, kui pani alguse protsessile, mis vabastaks kristliku Kiriku rollidest, mille talle olid määranud selle maailma vägevad.

Esimene suur roll, mis kristlikule Kirikule keskajal ebaõiglaselt määrati, oli  kosmoloogiliste ja teadus-filosoofiliste teemade kaitsmine. Viimased justkui baseerusid selgelt piibellikel tõdedel. Lähemal uurimisel aga mõistame, et Kirik pole ise kunagi taolistele küsimustele isegi viitsinud vastata ning on ilma raskusteta omaks võtnud oma ajastu teadus-filosoofilised arusaamad, mis iganes need ka poleks olnud. On ilmselge, et Piibli ja seega ka tolle ajastu judaistliku kosmoloogia järgi peaks maa olema lapik, ent juba alates 3. ja 4. sajandist alates võime näha, et enamus haritud kristlasi ja Kuisasid võtab pea ühehäälselt omaks kreeka-rooma filosoofilise arusaama geotsentrilisest päikesesüsteemist, mis koosneb ümmargustest maast ja teda ümbritsevatest planeetidest. Hilisemad teadusavastused nii heliotsentrilisest päikesesüsteemist kui ka galaktikatest kohtasid küll esialgu ehk vastumeelsust, kuid said viimaks siiski enamuse kristlaste poolt probleemideta omaks võetud. Täpselt samad lood on ka poliitiliste süsteemidega, kus Kirik on alati harmoniseerunud nende valitsemisvormidega, mis parasjagu on ajastutruult domineerinud, olgu selleks ainuvalitsused, totalitaarsed režiimid või parlamentaarsed demokraatiad – mõnel puhul on neile allutud, mõnel puhul neid ise rakendatud (nt paavsti riik). Samuti on huvitav näha, kui vabalt laenasid kristlased n-ö paganliku kreeka filosoofia mõisteid, süsteeme ja termineid, et formuleerida oma usulisi tõdesid. Kristlik antropoloogia ehk arusaam inimesest, võeti samuti 4. sajandil pea üks-ühele üle uus-platonismist (vaim-hing-keha); samas vaimus toimivad ka väga paljud tänapäeva pastoraalteoloogid, kes kasutavad inimese mõistmisel ning tema lunastuslikul aitamisel moodsa teaduse avastusi (psühholoogia, bioeetika jne).

Nende näidete eesmärk ei ole viidata, nagu oleks kristlus alaarenenud, kuna pole suutnud pea midagi ise leiutada, vaid pigem meelde tuletada, et Kiriku esmane eesmärk pole kunagi olnudki nende asjadega tegelemine.        

Kristlikule Kirikule on sisse kodeeritud teatud distantseerumine ja ükskõiksus ajutise maailma tehnoloogiliste, majanduslike, moraalsete ja ideoloogiliste arengute suhtes ning seda kõike põhjusel, et tema eesmärk ei ole kunagi olnud teha sellest maailmast ideaalne taevariik, nagu seda on lootnud ja loodab ehk siiani salamisi saavutada üks osa inimkonnast ja tema ideoloogiatest. Kristlus räägib meile mingist tõsiselt veidrast ja kogu maist loomulikkust ja loogikat eiravast taevariigist, mis on osaliselt eelkogetav juba praegu, kuid täielikult saavutatav vaid pärast meie maist elu. Iga endast lugupidav sekulaarne inimene, kelle jaoks see maailm on nii algus kui ka lõpp-punkt, mõistab, et kristlusel pole tõesti selle maailma paremaks toimimiseks midagi panustada.

Jeesus Kristus lüüaksegi risti peaasjalikult selle tõttu, et ta ei suutnud tolleaegsele ühiskonnale anda piisavalt adekvaatseid vastuseid selle maailma suhtes. Rahvuslikult meelestatud juudid ootasid messiast (võitud kuningat), kes taastaks maise Iisraeli kuningriigi ja peksaks välja ülekohtused Rooma okupandid. Nii õilis ja arusaadav, kui antud rahvuslik ootus ka ei tundu, jättis see vähemalt Kristuse piisavalt ükskõikseks, soovitades anda keisrile see, mis kuulub keisrile ja Jumalale see, mis kuulub Jumalale, hämades kogu aeg mingist taevariigist läbi veidrate mõistujuttude, esindades ennast Jumala pojana ning vältides samas tolle ajastu põhilisi ja olulisi ühiskondlike teemasid. Tegemist oli ilmselgelt suure pettumuse, rahvavaenlase ja kohalike traditsioonide reetjaga. Isegi Kristuse enda jüngrid ei suutnud alguses mõista, et Kristus ei räägi sellest maailmast ja ei soovi selle maailma süsteemides mitte midagi muuta, viidates, et tõeline ja lõplik muutus toimub vaid tema Isa juures taevas, kus on meile kõigile juba asemed tehtud. See mõistetamatus pole 2000 aastat hiljem kuskile kadunud ja kristlus kipub jätkuvalt olema oma põhisõnumis ebaatraktiivne neile, keda jumalik lunastuse sõnum puudutanud pole, kuid tihti ka paljudele kristlastele endile, kellele kristluse sõnum tema puhtal kujul jääb kohati liiga abstraktseks, mistõttu tekib vajadus teda segada erinevate ajutise maailma ideoloogiatega.

Kristlus on piisavalt radikaalne selle maailma jaoks ja kuigi ta tundus igati atraktiivne Rooma keiser Constantinus Suurele, kes teda oma riiklikus projektis poliitiliselt rakendada soovis, siis oli see paras “ämber” nii kristlusele endale, kes pidi hakkama oma kohmetuses jõuliselt kaasa rääkima ja lausa esindama ajutise maailma väärtusi, jõudes lõpuks illusoorselt selleni välja, et ajutine maailm oma riiklike struktuuridega juba justkui representeerikski täielikult igavikulist taevariiki. Ajutilisus sai aga ka neile taas meelde tuletatud, kui moslemite kätte langes 1453 aastal "Neitsi Maarja ja inglite poolt kaitstud linn”  Konstantinoopol. Riikidele endile sai see otsus aga samuti saatuslikuks, kuna kristlikus teatavas “ükskõiksuses” ajutisuse suhtes, hakkas peagi pead tõstma stagnatsioon.

Ajalugu aga ka Kiriku lunastuse sõnum, mis on paratamatult liikumas väljapoole meie maailma, näitavad meile selgelt, et Kiriku keskne sõnum on kutsutud eksisteerima vaimsel tasandil ning ei ole selle tõttu iialgi täielikult vastanud ühiskondlikule nõudlusele, mistõttu tuli teda kõvasti modifitseerida, et ta kogukondliku võimu printsiibist vaadelduna üldse kasutatav oleks. Selle tagajärjeks oli see, et kristluse kõige esmasem ülesanne asetati kõrvale ja mainiti nii vähe kui võimalik ning tema perifeersed arvamused tõsteti kõrgele, luues nõnda väärastunud illusiooni Kiriku rollist siin maailmas.  

Kuigi on ilmselge ka enamikule kristlastele, et näiteks teadusavastuste puhul on Kirik vabastatud nende tulemuste kas kinnitamise või ümberlükkamise rollist, on siiski ühiskondlikus plaanis olemas üks roll, mida peetakse paljude poolt siiani Kiriku viimaseks kogu ühiskonda hõlmavaks vastutuseks. Vaatamata Nietzsche teadaandele kristliku moraali surmast, on meie maailm kristluselt nõudnud - ja tundub, et nõuab osaliselt siiamaani - vastuseid meie praktilistele eetilis-moraalsetele küsimustele, mis peaks määratlema õige käitumise ja olemise. Me tahaks ju kõik teada Kiriku seisukohta näiteks kooseluseaduse, pagulaste, abordi ja eutanaasia kohta. Olgu tegemist liberaalide või konservatiividega, loodavad kõik rakendada Kirikut enda ideoloogilise vankri ette või vähemalt saada kinnitust, et näe, ka kristlik Kirik toetab siin minu ideesid.

Kristlik põhisõnum aga ei ole eetilis-moraalne ja kui aus olla, siis kristluses puudub isegi igaveseks paika pandud dogmaatiline eetika - kõik oleneb olukorrast ning on tihti pastoraalselt suhteline.

Inimene, kes järgib täielikult kristlike eetilisi väärtusi, mis iganes kujul need talle sobivad ka poleks, kuid ei lasku intiimsesse suhtesse Jumalaga, ei erine lunastuslikus perspektiivis grammigi ateistist (olen õigeusklik/luterlane, aga ei usu Jumalasse). Taoline eetiline kristlus on ka Kiriku enda jaoks täiesti mõttetu, kuna kristluse keskne teema on Jumala ja inimese vaheline suhe, mitte inimese kombeline ja maiste traditsiooniliste või moodsate väärtustega kooskõlas olemine. Kristlust ei huvita iseenesest, kas inimene käitub eetiliselt või mitte, vaid teda huvitab, kas inimese ajas elatud elu ja harjumused panustab tema suhtesse Jumalaga või mitte. Kui nad hävitavad seda suhet, siis on tegemist patuga, kui nad panustavad, siis aga voorusega.

Kui näiteks kaks kristlast astuvad vahekorda väljaspool sõlmitud abielu, kuid teevad seda jumaliku armastuse printsiibis ja teineteise austuses, siis on siinpuhul raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga sakramentaalses abielus toimunud vägistamine või muu alandamise ja vihkamise vaimus toime pandud suguline toiming, hävitab taolist suhet radikaalselt. Antud teemadele lähenemine aga jääb nii või teisiti pastoraalselt kontekstuaalseks ning intiimselt privaatseks, mistõttu ei ole ka üllatav Konstantinoopoli kuulsa patriarhi Athenagorase ütlus, et Õigeusu Kirikul ei ole tavaks inimeste magamistubadesse tungida. Täpselt samadel alustel toimib ka kiriklik luba inimestel oma abielu lahutada: kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteisega ja seega ka Jumalaga rohkem kui nende lahusolek, siis on ilmselge, et Kirik tuleb inimesele lunastuslikel kaalutlustel vastu tema nõrkuses. Kui ka näiteks abort toimub vaimus, mis ei tunne armastuslikku vastutust elu ees ega ka oma tegude tagajärgede ees, on tegemist kindlasti jumal-inimlike suhete baasil hävitusliku teoga. Küll aga abort, mis on vajalik tänu elus mõnikord ette tulevatele keerulistele meditsiinilistele olukordadele ning omab eesmärgina päästa ja säästa ema elu, siis on ju jällegi tegemist inimesele lunastuslikel eesmärkidel vastutulekuga. Ehk siis kogu kristlik eetika saab toimida vaid inimese lunastust ja tema suhet Jumalaga silmas pidades, kõik muud autonoomsed ja kivisse raiutud eetilised vormid, mille eesmärgiks on luua loomupäraselt õige ethos’ega vooruslik inimene, on Kiriku jaoks ebaolulised.

Just seetõttu on kuritegelik nõuda Kirikult laiahaardeliste eetiliste kaasuste suhtes üldist ja kõigile ühte moodi kehtivat vastust või lahendust, olgu see siis lahutused või samasooliste kooselu. Antud nõue läheb otseselt vastuollu kristliku Kiriku pastoraalse ligimesearmastusliku lähenemisega, mille jaoks nõnda, nagu iga inimene on ainulaadne, on ka tema eksimuslikud kaasused ainulaadsed, ning nõuavad ka vastavat lähenemist. Näiteks kristluses juba iidsetest aegadest pärit küsimus maise rikkuse suhtes, mis võib paljudele olla hukatuslik, hävitades nende suhte Jumala ja ligimesega, kuid mis mõnele teisele võib jällegi saada võimaluseks aidata väetimaid, järgides nõnda Kristuse armastuse käsku. Kristluses puudub kindlaksmääratud paturegister ja kuulsad seitse surmapattu olid algselt askeesi teoloogias mõeldud vaid selleks, et näidata millised inimese loomupärased kalduvused võivad nende valel käsitlemisel muutuda patuks ehk rikkuda inimese ja Jumala vahelist suhet, juhul kui nendega ei tegeleta. See on ka põhjus, miks ükski kiriklik dogma ei ole kunagi rääkinud eetikast ega maisest õigest ega valest. Kõik dogmad räägivad peaasjalikult vaid sellest, kes on kristlaste Jumal (Kolmainu Jumal ja Kristus) ning kuidas see Jumal lunastas inimkonna.  

Ehk siis kristlus ei saa kunagi deklareerida oma keskse verstapostina ühtegi ajutise maailma tava, tabu, veendumust jne. Ainuke, millest tal üldse on voli rääkida, pärineb igavikulisest maailmast (taevane kuningriik), mille on talle ilmutanud Kristus. Traditsiooniline abielu mehe ja naise vahel, nagu ka abielu samasoolistega või kellega iganes, on kristlusele ajutine langenud maailma nähtus, igavikuline ning kõige olulisem on vaid abielu Kristuse ja inimese vahel. Meile kõigile tuntud traditsiooniline veresugulusel baseeruv peremudel on kristlusele samuti ajutise maailma mööduv fenomen, igavikuline perekond aga väljendub Kristuse sõnades: "kes iganes teeb minu Isa tahtmist taevas, see ongi minu ema, õde ja vend."

Kui apostel Paulus räägib, et ei ole ei kreeklast ega juuti, siis ei tähenda see, et maailmast peaks rahvused ära kaduma, vaid jällegi seda, et tegemist on ajutise nähtusega, millel puudub olulisus ja kehtivus igavikulisest taevariigi prismast vaadatuna. Mistõttu on rahvuslikul baasil toimuv teise inimese põlgamine ja rassism tervikuna ilmselgelt kristliku Kiriku vastane tegevus, kelle jaoks on igas inimeses Jumala näolisus. Ehk teisisõnu, konkreetsed Kiriku liidrid ja liikmed võivad võtta oma vabaduses enda südameasjaks ajutiste fenomenide rõhutamise läbi paralleelsete “kristlike”  süsteemide loomise (kristlikud demokraadid, kristlikud rahvuslased, kristlik sõda), kuid ei tohi kunagi unustada Kristuse enda meeldetuletust, et me inimesed oleme küll siin maailmas, kuid ei ole pärit siit maailmast. Just seetõttu ei või mitte kunagi saada ajutised nähtused kristluse keskseks sõnumiks, kelle ainsaks ülesandeks on kuulutada seda, mida Kristus ilmutas ehk siis igavest taevariiki ja mitte maist riiki - nende kahe omapära, konditsioon ja eesmärgid erinevad radikaalselt.

Kuid kas see kõik siis tähendab, et kristlus suhtub meie ajutisse maailma põlgusega ning ignorantse ükskõiksusega? Ei, ta suhtub sellesse maailma positiivse ja mänguliselt vabastava ükskõiksusega, näidates selgelt ära, mis tõesti on elus tähtis ja mis mitte. Kristlus võimaldab meil mitte jääda maiste probleemide kütkes maaslebajaks, tuletades meile pidevalt meelde nende olukordade väiksust ja ajutisust, utsitades meid pühakutena taas püsti tõusma ja edasi liikuma. Meie elu siin maailmas on kristliku teoloogia prismast vaadelduna kui kool, mis annab meile tänu aja fenomenile võimaluse regulaarselt eksimusi sooritada, ennast parandada ja õppida ning otsustada, kas me omas vabas tahtes soovime Jumalaga suhtes olla või mitte. Ajutise maailma eesmärk on meid seega ette valmistada tõeliseks ja igavaeseks eluks. Tegemist on ühe kauni võimalusega, mistõttu kasutagem meile seda ruumis antud aega targalt ära. 

Teoloog - dogmaatik