Õigeusu munklus Prantsusmaa La Faurie külas
18. mai õhtupoolik, mu lennuk maandub Marseille lennujaamas. Pärast lühikest viibimist kodumaal, võtab mind taas vastu tuttav prantslaslik miljöö ja õhkkond. Kuid seekord on see teisiti: oma tuttavaid ja lähedasi ootava lääneliku rahvamassiga ei taha kuidagi sobida mees musta mungarüü ja metsiku habemega. Ta tervitab mind südamliku siirusega, juhatab mind oma autosse ning kuulsat lõuna euroopa meremeeste linna seljataha jättes, algab meie üle kahe tunnine sõit prantsuse Alpide poole. Järgnevad kaks kuud saan ma koos elada ühtede väga teistsuguste prantslastega, mis nüüd hiljem meenutades, oli ehk vaid kogukond, mis kõigest prantsuspärase mekiga tulevast taevariiki jäljendas.
Ma teen silmad lahti ning saan esimest korda koos päikesega näha seda kohta, mida pean nüüdseks oma ajutiseks koduks nimetama. 1000 meetrit kõrgust ning teravatipulised mäed, kus lumi ja tuul käsikäes jõulist tantsu tantsivad, panevad mind taas ennast väiksena tundma. Tean vaid seda, et olen saabunud La Faurie Jumalaema uinumise mungakloostrisse- väike ja tagasihoidlik kloostrikompleks, mille rajajateks olid 70-ndate alguses arhimandriit Stefanus (praegune Tallinna ja kogu Eesti metropoliit) ning üks filosoofia professor nimega Viktor, kellest sai ka selle kloostri ülem, kuid kes praegu tänu oma haigusele ja vanadusele, on juhtrolli andnud nooremale. Kogu selle võimsuse ja ilu keskel taban ma end taas endale omase skepsisega mõtteis: „ Kuhu ma ennast jälle vedanud olen?
Vaade kloostrist Alpidele
Munkade maailmanägemus on ju mulle teada igati äärmusliku ja fanaatilisena, peitudes pseudoalandlikkuse ja end teistest paremaks pidamise taha. Usku on neis kogukondades palju, kuid armastust otsi tikutulega taga.“ Mu mõtte katkestab sama munk, kes mul ka lennujaamas vastas oli ning teatab, et kloostriülem võtab mind nüüd vastu. Sisenedes iguumeni ruumidesse, teeb mulle ukse lahti habemetu nolginäoga pikka kasvu nooruk, ma kõnnin temast sirge jalaga mööda ning näen toa teises otsas pika habemega vana meest, kellelt ka koheselt õnnistuse võtan ning kelle kõrvale maha istun. Habemetu aga istub mingil imelikul põhjusel sama ruumi kõige uhkema tooli peale ning hakkab minu reisi kohta pärima, peatselt jõuab ka mulle kohale, et too ukseavaja, kes mulle enamat kui kloostri kuuletuja ei paistnud, on hoopis kloostriülem. Mu nägu tõmbub punaseks ning ma alustan vabandamist, sai ju kloostriülemast nõnda ülbelt mööda kõnnitud. Kuid see habemetu mungakogukonna ülem, kelle nimi on Eelija, katsub mulle vastuseks hoopis käega oma siledat lõuga ning teavitab, et kui ta oma päikeseprillid veel ette paneks, näeks ta välja nagu ehtne pisikurjategija. Meil kõigil tuleb kerge muie suule, sest selline ta tõesti ka välja näeks, kuid meile õnneks selgitas isa Eelija, et paar päeva tagasi tuli ta silmaoperatsioonilt, mistõttu tal ka selline õigeusu mungale harjumatu eksootiline välimus on. Järgnevate kuude jooksul avastan ma selles esmapilgul möödakõnnitavas isikus sellise eheda sisemise vaimsuse, alandlikkuse, inimlikkuse ja tagasihoidlikkuse, mida vaid harva võib elu jooksul kohata.
Minu kaks järgnevat kuud võib kokku võtta ühe sõnaga ja selleks sõnaks on rütm. Just rütmiline elu on see, mis võtab ära stressi ja mure homse ees ning mis laseb inimesel sisemiselt ja vaimselt kasvada.
Möödunud on kaks nädalat, olen justkui sõltlane, kes on jäetud näiliselt ilma kõigist tema eksistentsile vajalikest info ja meelelahutuse võimalustest. Käimas on intensiivne võõrutusravi. Kuid kuna enam pole võimalust lämmatada end välise müra taha, hakkab päev päevalt pinnale kerkima kogu see maailm, mida on ehk terve elu välditud. Samal ajal juhtub mul käes olema mu esimene prantsuse keelne raamat, kus kuulus õigeusu teoloog Aleksander Schmemann nendib tõsiasja, et kõige parem viis vältida mõtteid Jumalast ning igavikulistest küsimustest, on lihtsalt rakkes olla. Ütlused, mis esimest korda ei tundu mulle enam teoreetilis-filosoofilistena, vaid vägagi reaalsetena.
Avastades järk-järgult aina rohkem iseennast, avaneb mul võimalus tundma õppida aina rohkem ka enda ümber olevaid vendasid. Üks huvitavamaid asju on kuulata nende mungaks saamise lugusid, aga ka pajatusi elust ja tegemistest enne seda, on ju enamus neist kasvanud täiesti tavalistes prantsuse perekondades. Söögitegemiselgi järgitakse eeskujulikult prantsuse gastronoomiat ning magustoidu asemel on tihti juustuvalik, mille kõrvale täiuslikku Bordeaux veini mekitakse, koos Bütsantsi liturgilise muusika ning freskodega tundub tõesti, et selle mäenõlva peal on Ida ja Lääs üheks saanud. Kuid kõige suure üllatus kogu selle vaimsuse, tõsiduse ja vaikuse juures on ikkagi kloostriülem Eelija jalustrabav huumorisoon, mis tihti lausa pisarateni viib. Veidral kombel ei ürita nad mulle iga päev tõestada oma ingellikku pühadust, vaid oma siirast ja vigadega inimlikkust, mis paradoksaalselt kombel iseenesest pühaduseks ja kiituseks Issandale kujuneb. On fantastiline tähele panna nende ebamugavuse tunnet, kui ma üritan neid enda arust õigustatult ärgitada kellegi üle kohut mõistma, tundub, et nende armastus lubab vaid mõista ning aru saada, et selline see meie langenud maailm on, teisi me muuta ei saa, iseennast aga küll.
Olen nüüd tükkmaad karvasem ning kloostrielu rütmiga harjunud. Ma saan juba justkui kõigest aru, ent kahjuks on see arusaam näiline. Mina olen siia tulnud eesmärgiga praktiseerida prantsuse keelt, aga siinsed püsielanikud, miks nemad siin on. Mis paneb inimest loobuma kõigest ja hakkama mungaks? Minu jaoks on see alati tundunud veider, ohtlik ja äärmuslik. Et mõista mingilgi määral seda mõistetamatut maailma, tuleb mul seekord kõrvale jätta kõik stereotüübid ja eelarvamused ning lihtsalt elada koos munkadega ühises palves ja hingamises. Selles kogemuslikus, kuid samas ka intellektuaalses dialoogis munkadega avan ma endas uue mõttelise peatükki teemal: „Mida tähendab olla munk?“
Olla munk tähendab elada ja kogeda juba siin elus seda tulevat Issanda kuningriiki, mida teoloogias nimetatakse ka eshatoloogilise taevariigi eelkogemuseks. Kuid kui nüüd natuke mõtelda, siis mille poolest erineb see elu ühiskonnas elavate kristlaste elust, on ju meiegi keskne punkt armulaua salasus ning liturgiline elu, läbi mille tähistame juba eelmaitsena taevariigi liikmeiks olemist. Aga kui sisult on kristlaste eesmärk üks, siis mis eelise annab munklus, kas askees ja kontsentreeritud palveelu aitab mungal saavutada lunastust paremini, kas meie pääsemine on üldse meie oma jõududega saavutatav. La Faurie munkade elu näitas mulle, et inimese põhiline kutsumus on olla Jumala kaastööline. Tuleb aru saada, et munklus ja askees on teoloogiliselt võimalikud vaid juhul, kui inimesele on jäetud vaba tahe oma lunastusele kaasa rääkida ning kus inimese pääsemine ei ole tehtud kohustuslikuks ega ka võimatuks. Õigeusu kirikus ei ole inimene oma loomuse poolest patune, vaid kõigest patu ohver, kes on jäänud patust haigeks. Inimene oma langenud seisundis on ähmastanud oma tõe tundmise ning ei suuda ise teha vahet lunastusel ja hukatusel. Sellest haigusest ja ähmastunud olukorrast ravib meid terveks vaid Jumal ning see võimalus on meile kõigile antud Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmises. See on pakkumine, mis on tehtud kogu inimkonnale ning just siin on igal inimesel võimalik astuda suhtesse Jumalaga ning saada Tema kaastööliseks.
Mungad on selle põhimõtte kõige pühendunumad väljendajad, nad on kui usu tippsportlased, kelle elu eesmärk on anda tunnistust nii oma ihu ja hingega kristliku maailma kõige fundamentaalsemast põhimõttest, usust, et Kristuse lunastustöö ning elu Temas võidab ära patu ja kurja ning seda mitte alles tulevases taevariigis, vaid juba siin ja praegu.
La Faurie Jumalaema uinumise klooster
Kuid kuna taevariik pole lõplikult veel saabunud ei saa me kahjuks ka veel kõrvale vaadata väärastumistest. Munkluse ajaloos võib välja tuua kaks domineerivat väärnähtust: messalianism ja fanatism. Just nendes kahes kõrvalekaldes puudub see, milleta kristlus ja eriti munklus olla ei saa ega tohi. Messalianism eirab täielikult salasuslikku kogukondlikku Jumala armu ja arvab, et lunastuse ning ühtsuse Jumalaga saavutab askeet ise omade jõududega vaid läbi palve. Fanatism ajab üle ääre usku, ent ei mahuta kübetki armastust ja mõistmist.
Tõelise munkluse ja kristluse tunnebki ära seal, kus tullakse armastuses kokku Kristuse armulaua karika ümber ning kus Kristuse ihu liikmetena saadakse salasuslikult osa sellest armust, mille Jumal meile kõigile kingitusena on andnud.
Kuigi La Faurie mungad elavad eraldatuna Alpides ning neil ei käi väga palju külalisi, jagavad nad oma armastuslikku ja kogukondlikku kogemust Kristusest kogu looduga.
Sellises vennalikus keskkonnas, kus puudus fanatism, tagarääkimine ja pseudoalandlikkus ning kus mungad ei pidanud ennast teistest pühamateks, paremateks ega erilisemateks, matsin minagi maha oma sisemise konflikti ning sõlmisin lõpuks kauaoodatud rahu munklusega.
EAÕK teoloog Tarasius (Tauri) Tölpt
18. mai õhtupoolik, mu lennuk maandub Marseille lennujaamas. Pärast lühikest viibimist kodumaal, võtab mind taas vastu tuttav prantslaslik miljöö ja õhkkond. Kuid seekord on see teisiti: oma tuttavaid ja lähedasi ootava lääneliku rahvamassiga ei taha kuidagi sobida mees musta mungarüü ja metsiku habemega. Ta tervitab mind südamliku siirusega, juhatab mind oma autosse ning kuulsat lõuna euroopa meremeeste linna seljataha jättes, algab meie üle kahe tunnine sõit prantsuse Alpide poole. Järgnevad kaks kuud saan ma koos elada ühtede väga teistsuguste prantslastega, mis nüüd hiljem meenutades, oli ehk vaid kogukond, mis kõigest prantsuspärase mekiga tulevast taevariiki jäljendas.
Ma teen silmad lahti ning saan esimest korda koos päikesega näha seda kohta, mida pean nüüdseks oma ajutiseks koduks nimetama. 1000 meetrit kõrgust ning teravatipulised mäed, kus lumi ja tuul käsikäes jõulist tantsu tantsivad, panevad mind taas ennast väiksena tundma. Tean vaid seda, et olen saabunud La Faurie Jumalaema uinumise mungakloostrisse- väike ja tagasihoidlik kloostrikompleks, mille rajajateks olid 70-ndate alguses arhimandriit Stefanus (praegune Tallinna ja kogu Eesti metropoliit) ning üks filosoofia professor nimega Viktor, kellest sai ka selle kloostri ülem, kuid kes praegu tänu oma haigusele ja vanadusele, on juhtrolli andnud nooremale. Kogu selle võimsuse ja ilu keskel taban ma end taas endale omase skepsisega mõtteis: „ Kuhu ma ennast jälle vedanud olen?
Vaade kloostrist Alpidele
Munkade maailmanägemus on ju mulle teada igati äärmusliku ja fanaatilisena, peitudes pseudoalandlikkuse ja end teistest paremaks pidamise taha. Usku on neis kogukondades palju, kuid armastust otsi tikutulega taga.“ Mu mõtte katkestab sama munk, kes mul ka lennujaamas vastas oli ning teatab, et kloostriülem võtab mind nüüd vastu. Sisenedes iguumeni ruumidesse, teeb mulle ukse lahti habemetu nolginäoga pikka kasvu nooruk, ma kõnnin temast sirge jalaga mööda ning näen toa teises otsas pika habemega vana meest, kellelt ka koheselt õnnistuse võtan ning kelle kõrvale maha istun. Habemetu aga istub mingil imelikul põhjusel sama ruumi kõige uhkema tooli peale ning hakkab minu reisi kohta pärima, peatselt jõuab ka mulle kohale, et too ukseavaja, kes mulle enamat kui kloostri kuuletuja ei paistnud, on hoopis kloostriülem. Mu nägu tõmbub punaseks ning ma alustan vabandamist, sai ju kloostriülemast nõnda ülbelt mööda kõnnitud. Kuid see habemetu mungakogukonna ülem, kelle nimi on Eelija, katsub mulle vastuseks hoopis käega oma siledat lõuga ning teavitab, et kui ta oma päikeseprillid veel ette paneks, näeks ta välja nagu ehtne pisikurjategija. Meil kõigil tuleb kerge muie suule, sest selline ta tõesti ka välja näeks, kuid meile õnneks selgitas isa Eelija, et paar päeva tagasi tuli ta silmaoperatsioonilt, mistõttu tal ka selline õigeusu mungale harjumatu eksootiline välimus on. Järgnevate kuude jooksul avastan ma selles esmapilgul möödakõnnitavas isikus sellise eheda sisemise vaimsuse, alandlikkuse, inimlikkuse ja tagasihoidlikkuse, mida vaid harva võib elu jooksul kohata.
Minu kaks järgnevat kuud võib kokku võtta ühe sõnaga ja selleks sõnaks on rütm. Just rütmiline elu on see, mis võtab ära stressi ja mure homse ees ning mis laseb inimesel sisemiselt ja vaimselt kasvada.
Möödunud on kaks nädalat, olen justkui sõltlane, kes on jäetud näiliselt ilma kõigist tema eksistentsile vajalikest info ja meelelahutuse võimalustest. Käimas on intensiivne võõrutusravi. Kuid kuna enam pole võimalust lämmatada end välise müra taha, hakkab päev päevalt pinnale kerkima kogu see maailm, mida on ehk terve elu välditud. Samal ajal juhtub mul käes olema mu esimene prantsuse keelne raamat, kus kuulus õigeusu teoloog Aleksander Schmemann nendib tõsiasja, et kõige parem viis vältida mõtteid Jumalast ning igavikulistest küsimustest, on lihtsalt rakkes olla. Ütlused, mis esimest korda ei tundu mulle enam teoreetilis-filosoofilistena, vaid vägagi reaalsetena.
Avastades järk-järgult aina rohkem iseennast, avaneb mul võimalus tundma õppida aina rohkem ka enda ümber olevaid vendasid. Üks huvitavamaid asju on kuulata nende mungaks saamise lugusid, aga ka pajatusi elust ja tegemistest enne seda, on ju enamus neist kasvanud täiesti tavalistes prantsuse perekondades. Söögitegemiselgi järgitakse eeskujulikult prantsuse gastronoomiat ning magustoidu asemel on tihti juustuvalik, mille kõrvale täiuslikku Bordeaux veini mekitakse, koos Bütsantsi liturgilise muusika ning freskodega tundub tõesti, et selle mäenõlva peal on Ida ja Lääs üheks saanud. Kuid kõige suure üllatus kogu selle vaimsuse, tõsiduse ja vaikuse juures on ikkagi kloostriülem Eelija jalustrabav huumorisoon, mis tihti lausa pisarateni viib. Veidral kombel ei ürita nad mulle iga päev tõestada oma ingellikku pühadust, vaid oma siirast ja vigadega inimlikkust, mis paradoksaalselt kombel iseenesest pühaduseks ja kiituseks Issandale kujuneb. On fantastiline tähele panna nende ebamugavuse tunnet, kui ma üritan neid enda arust õigustatult ärgitada kellegi üle kohut mõistma, tundub, et nende armastus lubab vaid mõista ning aru saada, et selline see meie langenud maailm on, teisi me muuta ei saa, iseennast aga küll.
Olen nüüd tükkmaad karvasem ning kloostrielu rütmiga harjunud. Ma saan juba justkui kõigest aru, ent kahjuks on see arusaam näiline. Mina olen siia tulnud eesmärgiga praktiseerida prantsuse keelt, aga siinsed püsielanikud, miks nemad siin on. Mis paneb inimest loobuma kõigest ja hakkama mungaks? Minu jaoks on see alati tundunud veider, ohtlik ja äärmuslik. Et mõista mingilgi määral seda mõistetamatut maailma, tuleb mul seekord kõrvale jätta kõik stereotüübid ja eelarvamused ning lihtsalt elada koos munkadega ühises palves ja hingamises. Selles kogemuslikus, kuid samas ka intellektuaalses dialoogis munkadega avan ma endas uue mõttelise peatükki teemal: „Mida tähendab olla munk?“
Olla munk tähendab elada ja kogeda juba siin elus seda tulevat Issanda kuningriiki, mida teoloogias nimetatakse ka eshatoloogilise taevariigi eelkogemuseks. Kuid kui nüüd natuke mõtelda, siis mille poolest erineb see elu ühiskonnas elavate kristlaste elust, on ju meiegi keskne punkt armulaua salasus ning liturgiline elu, läbi mille tähistame juba eelmaitsena taevariigi liikmeiks olemist. Aga kui sisult on kristlaste eesmärk üks, siis mis eelise annab munklus, kas askees ja kontsentreeritud palveelu aitab mungal saavutada lunastust paremini, kas meie pääsemine on üldse meie oma jõududega saavutatav. La Faurie munkade elu näitas mulle, et inimese põhiline kutsumus on olla Jumala kaastööline. Tuleb aru saada, et munklus ja askees on teoloogiliselt võimalikud vaid juhul, kui inimesele on jäetud vaba tahe oma lunastusele kaasa rääkida ning kus inimese pääsemine ei ole tehtud kohustuslikuks ega ka võimatuks. Õigeusu kirikus ei ole inimene oma loomuse poolest patune, vaid kõigest patu ohver, kes on jäänud patust haigeks. Inimene oma langenud seisundis on ähmastanud oma tõe tundmise ning ei suuda ise teha vahet lunastusel ja hukatusel. Sellest haigusest ja ähmastunud olukorrast ravib meid terveks vaid Jumal ning see võimalus on meile kõigile antud Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmises. See on pakkumine, mis on tehtud kogu inimkonnale ning just siin on igal inimesel võimalik astuda suhtesse Jumalaga ning saada Tema kaastööliseks.
Mungad on selle põhimõtte kõige pühendunumad väljendajad, nad on kui usu tippsportlased, kelle elu eesmärk on anda tunnistust nii oma ihu ja hingega kristliku maailma kõige fundamentaalsemast põhimõttest, usust, et Kristuse lunastustöö ning elu Temas võidab ära patu ja kurja ning seda mitte alles tulevases taevariigis, vaid juba siin ja praegu.
La Faurie Jumalaema uinumise klooster
Kuid kuna taevariik pole lõplikult veel saabunud ei saa me kahjuks ka veel kõrvale vaadata väärastumistest. Munkluse ajaloos võib välja tuua kaks domineerivat väärnähtust: messalianism ja fanatism. Just nendes kahes kõrvalekaldes puudub see, milleta kristlus ja eriti munklus olla ei saa ega tohi. Messalianism eirab täielikult salasuslikku kogukondlikku Jumala armu ja arvab, et lunastuse ning ühtsuse Jumalaga saavutab askeet ise omade jõududega vaid läbi palve. Fanatism ajab üle ääre usku, ent ei mahuta kübetki armastust ja mõistmist.
Tõelise munkluse ja kristluse tunnebki ära seal, kus tullakse armastuses kokku Kristuse armulaua karika ümber ning kus Kristuse ihu liikmetena saadakse salasuslikult osa sellest armust, mille Jumal meile kõigile kingitusena on andnud.
Kuigi La Faurie mungad elavad eraldatuna Alpides ning neil ei käi väga palju külalisi, jagavad nad oma armastuslikku ja kogukondlikku kogemust Kristusest kogu looduga.
Sellises vennalikus keskkonnas, kus puudus fanatism, tagarääkimine ja pseudoalandlikkus ning kus mungad ei pidanud ennast teistest pühamateks, paremateks ega erilisemateks, matsin minagi maha oma sisemise konflikti ning sõlmisin lõpuks kauaoodatud rahu munklusega.
