Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks. (Mt 6:14-15)
Miks on see nii tähtis – andeks anda?
Eeloleval pühapäeval tähistab õigeusukirik üle kogu maailma andeksandmise pühapäeva. Möödunud esmaspäeval loobusid õigeusklikud liha söömisest, eeloleval esmaspäeval saab alguse aga Suur Paast ja lisaks lihasöömisele hoidutakse siis neljakümne päeva jooksul ka piimatoitudest.
Paast – liha- ja piimatoitudest loobumine ei ole kunagi eesmärk omaette. Sest paast, nagu hingamisepäev, on tehtud inimese jaoks, mitte inimene paastumise jaoks. Paast on otsekui abivahend, mis aitab meil võtta aeg maha ja astuda kõrvale igapäeva elu sekeldustest, muredest, ahvatlustest, tarbimisest, liigsöömisest ja himudest. Paast on loobumine kõigest sellest, mis lahutab mind Jumalast.
Söögipaastu tuleb pidada väga oluliseks, juhul kui me omistame sellele tõelise vaimuliku väärtuse ja tähenduse.
Läbi paastu anname me enda Kristuse ja Tema Sõna „käsutusse“. Sel hetkel me otsustame kuhu kuulub meie süda!
Paast aitab meil eelkõige paremini kontrollida
oma tegusid, mõtteid ja sõnu;
Paremini koondada oma tähelepanu Issanda
nõudmistele;
Paast on tervik, mille sisu ja vormi ei tohi
üksteisest lahutada, aga milles kõige tähtsam on sisu.
Loobudes maistest hüvedest ja jättes maha
elumured avaneb meie süda palvele ja sisemisele kaemusele. Läbi paastu ja
palve, läbi askeesi jõuame me oma hinge
sügavamatesse soppidesse, kus nii mõnigi avastus läbi valusate südamepisarate
ja pihisalasuse meeleparanduseni viib.
Inimese süda muutub läbivalgustatuks, kus palve kristalliseerub – „kivist süda“ muutub armastavaks -„lihast südameks“. Paast juhatab meid meelaparandusele!
Me paastuma kindlal tingimusel: selleks, et sureksime iseenese jaoks ja armastaksime teisi. Iga kord kui me väljendame oma armastust teise inimese vastu oleme me Jumalast ja Jumal on meis. Armastus, mis ühendab ühe inimese teisega, lähtub Jumalast, kelle kohta püha Johannes ütleb, et Tema on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas (1Jh4:6).
Armastust ei ole ilma andeksandmiseta! Andeksandmises saab askees oma tähenduse ja ilma milleta ei saa ta olla tõeline.
Meil ei ole mõtet loobuda lihasöömisest ja samas rääkida halba oma venna kohta talle andeksandmata. Surmahetkel kohtume me oma südametunnisusega ja mis on siis Jumala silmis olulisem, kas see, et oma elu eelõhtul võiksin öelda, et ükski loomse päritoluga toit ei ole minu kurgust paastu ajal alla läinud või, et ma olen õppinud armastama oma venda ja olen talle andeks andnud?
Andestades oma vendadele, saame me ise omakorda andeks paluda. Me praktiseerime paastuajal askeesi lootuses, et ka meile antaks andeks meie eksimused, kogu oma hinge ja ihuga andeks paludes. Täpselt nii nagu see on kirjas Meie Isa palves, mille Kristus meile isiklikult on andnud: „Anna meile andeks meie võlad nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“
Meie maailm on täis kurjust. Täpselt nagu katkise tööriistaga ei saa parandada katkiseid asju ei saa ka kurjusega kurjuse vastu.
Ainult armastus võib meid päästa sellest põrgulikust patuahelast, ainult andeksandmine katkestab selle: solvang, mis on patt ja mis toob kaasa kättemaksuhimu ja kätemaksu, mis on patt. Patt põhjustab pattu.
Tuletagem meelde seda hetke, kui nad Jeesuse risti lõid ja Ta oma piinajate ja ristilööjate eest palvetas: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”
Andeksandmine on seisund, mille võtab armastav süda, kui talle on ülekohut tehtud.
Paastuda on palju lihtsam, kui andeks anda, kuid andeksandmine on palju suurem ja tervendavam kui paast (André Borrely).
Andku Jumal meile tarkust ja väge andeks anda ja andeks paluda!
Preester Aabraham Tölpt