Inimene on oma keha ja hingega üks tervik ja sellepärast on vaja mõlemale tähelepanu pöörata. Inimese, kui terviku tajumine, aitab meil mõista ka paastumise olemust ja mõju inimesele. Püüangi näidata kust on paastumine alguse saanud ja mida ütleb paastumise kohta Kristus. Miks paastumine on vajalik ja mida me selle läbi õpime?
Paast kui
loobumine (mitte näljutamine) on abiks nii meie ihule kui hingele, see on aeg,
mil kirik kutsub meid rohkem tähelepanu pöörama meeleparandusele. Õigeusu kirikus
on neli suuremat paastuaega[1]:
1.Suur
paast: seitse nädalat enne ülestõusmispühi
2. Apostlite paast, mis algab esmaspäeval, nädal
aega pärast nelipühi ning lõpeb 28. juunil Peeter- Pauli päeva eelõhtul.
3.
Jumalaema uinumise paast, 1- 15 august.
4. Jõulupaast, mis kestab 40 päeva, 15. novembrist
24. detsembrini.
Esmapilgul võib tunduda, et seda on palju, kuid
minu kogemus kinnitab seda, et see on selline aastane rütm, mis toimib väga
hästi. Meil on võimalus paastuda vastavalt oma olukorrale ja tegelikult see
ongi üks pidev protsess, pidev kasvamine, pidev õppimine. Eelkõige ma õpin
tundma iseennast, kõige oma uhkuse ja hirmudega, õpin tundma, kuhu kuulub mu
süda.
„ Paastu
abil eemaldan ma katte, mille all on peidus minu pulbitsevad mõtted ja tunded.
Nii võib kõik minus peituv pinnale tõusta: minu täitumata soovid ja igatsused,
minu ihad, minu sellised mõtted, mis keerlevad vaid minu enese, mu edu, mu
omandi, tervise, turvalisuse ümber, ja tunded, nagu viha, kibestumus ja kurbus.
Siis avanevad need haavad, mis olid suure vaevaga kinni mätsitud erisuguste
tegevuste või vahendite abil, nagu söömine ja meelemürgid. Kõik see, mis oli
alla surutud, saab ilmsiks.“ [2]
Vaatame
nüüd lähemalt, kust on paastumine kristlaste jaoks alguse saanud.
Ja kust mujalt ikka, kui Vanast Testamendist kus
on sellest palju räägitud.
Prohvet Joeli raamatust loeme: “Aga nüüdki veel
lausub Issand: Pöörake minu poole kõigest oma südamest ja paastumisega ja
nutuga ja kaebusega. Aga käristage oma süda ja mitte riided…Puhuge pasunat Siionis,
pühitsege paastu, kuulutage maha suurt püha (Jl ;12 15) ja Tobia raamatus on
kirjas:“ Raafael, keda Jumal oli saatnud, Tobiale ja tema pojale räägib:“ Palve
on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui
kulda varanduseks koguda. Sest annid, mis vaestele antud, päästavad surmast ja
needsamad rüüstavad kõik patud ära. Kes vaestele annavad ja õigust teevad,
neile saab elu rohkesti.“(Tob.12;8-9) Vana Testamenti lugedes on meil võimalus mõista,
miks paastuvad juudid. Nii kirjutab
sellest 1898. aastal ülempreester Karp Tiisik[3]:““
Kogu rahva paast oli see, mida Jumala rahvas igal aastal seatud ajal
pidas, nagu neljanda, viienda, seitsmenda ja kümnenda kuu paastumine (Sk.
8,19), mida juudid nüüdki veel peavad. Seitsmenda kuu (meie septembrikuu)
kümnendal päeval oli neil äralepitamise paastu püha, mis pidi Issandale väga
püha olema (2Mo.30,10; 4Mo. 29,7). „See olgu teile igaveseks kohustuseks,“
käsib Jumal äralepitamise pühast. „ Seitsmenda kuu kümnendal päeval peate
alandama oma hinged…sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid
puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees“ (3Mo.
16,29-30). Juutidelt võime siis õppida, et tuleb alanduda paastudes ja
palvetades, et Jumal saaks meid pattudest puhastada ja seeläbi lepitust leida.
Veel toob Vana Testament välja, et paastu
ei pidanud mitte ainult Juuda rahvas, vaid ka pagana rahvas. Prohvet Joona
raamatust loeme: „Ja Niineve mehed uskusid Jumala sisse ja kuulutasid ühe
paastupäeva; ja nii nende suuremad kui nende vähemad panid kotiriided selga (Jn
3,5). „Nõnda peeti paastumise seadust Vana seaduse ajal. Eks see ole meile
kõigile paastu pidamise eeskujuks.“(Tiisik 1898,50)
Vanas Testamendis jääb kõlama, et paastuti
tähtsatel, otsustavatel hetkedel. See oli ühine pingutus, ohver, et Jumal
võtaks kuulda, et Jumal halastaks. Ka Mooses paastus enne kui läks Jumalaga
kõnelema ja käsutahvlid sai.(2Mo 34).
Tulles nüüd Uue Testamendi juurde, siis selles nii palju paastust ei räägita. Paastumise küsimuse kohta loeme:““ Siis tulid ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid:“ Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu?“ Ja Jeesus vastab neile:“ Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!““(Mt 9,14-15) Kuidas seda mõista? Paastumine saab meie jaoks uue tähenduse ja selle kohta on kirjutanud A. Grün[4]: „Jeesuse jaoks on paastumine ilmselgelt leina märk. Kuid tema jüngritel pole vaja leinata, sest tema endaga on õndsuse ja seega rõõmu aeg saabunud. Selles loos näeme algkiriku vaidlust juutluse traditsioonidega. Ühelt poolt on Jeesuse kui Messia tulekuga paastumine ületatud, teisalt aga ei ole tema tulemine veel lõplik. Patt ja surm kestavad edasi. Alles siis kui need on lõplikult hävitatud, kaob ka paastumise mõte. Kuid praegu jüngrid veel paastuvad, kuna ootavad oma Issandat. Paastumine saab uue tähenduse. Enam ei ole see leina ega patukahetsuse märgiks, vaid paastumine Issanda tulemise ootuses.“ Veel loeme Uuest Testamendist et Jeesus paastus 40 päeva kõrbes ja vastas kiusajale: “Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“(Mt 4,4) Ning samas evangeeliumis ütleb Jeesus oma jüngritele: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.“(Mt.17,21) Olen sellega täiesti nõus, et ainult toidust loobumine ei täida paastumise tõelist eesmärki. Kindlasti on see vaja täita palvega.
Miks paast ja palve koos käivad?
„Ihu ja hinge ühtsus ilmneb selgesti paastu ja palve omavahelises tihedas seoses. Kui ma tahan kogu südamest palvetada, siis peab mu palve väljenduma ka kehaliselt. Paast muudab palve intensiivsemaks. Sel juhul ei ole mu palve pelgalt peas ega ole vaid paar mõtet või sõna, vaid hõlmab kogu minu olemasolu. Ma anun kogu hinge ja ihuga Jumalat ning tunnistan paastumisega, et ma ei saa oma jõust midagi korda saata, vaid sõltun täielikult Jumala abist. See on keha appikarje Jumala poole. Söök teeb kõhu täis ja muudab uimaseks. Paastudes aga saadakse ärksamaks ja avatumaks kõigele vaimsele, Jumalale, Jumala Vaimule. Paastumises kummardab inimene oma näljast kurnatud kehaga igavest Jumalat, kes ainsana suudab tema sügavaimat, eksistentsiaalset nälga vaigistada.“(A. Grün 2009,50-51)
Mida õpetab Õigeusu kirik paastumisest?
Isa Ioannis Chryssavgis[5]
kirjutab: “Paastumine tähendab õppimist, kuidas anda ja mitte alla anda.
Paastumine ei tähenda keeldumist, vaid hoopis pakkumist, jagama õppimist,
loodusega ühendumist. Paastumine tähendab teadvustamist, et Issand on kogu
maailma karjane ja meil pole millestki puudu (Ps 23,1). Paastumine tähendab
armastamist. Paastumine tähendab eemaldumist sellest, mida mina tahan ning
liikumist maailma vajaduste poole. See tähendab vabanemist ahnusest,
kontrollimisest ja sundusest; loodu vabastamist hirmu ja hävingu kütkeist. See
tähendab kõiges Jumala nägemist ning Jumalas kõige nägemist. Meie,
õigeusklikud, paastume kõikidest piimatoodetest ja lihatoodetest pea poole kogu
aastast. Justkui püüdes lepitada üht poolaastat teisega, ilmalikku aega kuningriigi
ajaga. Paastumine tähendab:
mitte maailma eitamist, vaid kogu loodu
kinnitamist
nende peale mõtlemist, kes on näljas, mitte enda
eraldamist ülejäänud maailmast
tunda nälga taastamise ja muutumise järele
tunda nälga Jumala järele, muutes mittesöömise
salasuseks
meenutamist, et me ei ela üksnes leivast (Mt 4,4)
ja et meie elus on olemas ka vaimne mõõde koos kogu maailmaga pühade pidamist – meie,
õigeusklikud, ei paastu kunagi üksi või tuju ajel.
Paastumine on meie raiskamiskultuuris hädavajalik.
Lahti laskmine vabastab meid
kontrollist; ühtekuuluvus asendab tarbimist;
jagamine on ainus sobiv viis ravida arme, mida oleme tekitanud nii oma maailma
ihule kui ka inimkonnale kui Jumala ihule.“
Õigeusu kirikus on neli paastuaega, kuid kõige
suurem tähelepanu on Suurel Paastul, mis valmistab meid ette Ülestõusmispühaks.
See on kõige pikem paastuaeg ja tänu sellele ka kõige raskem ja sellepärast on
selleks meile abiks antud „Suure Paastu triood“[6]
(Mõtisklusi suure paastu teemadel). „Suure paastu triood“ annab väga hea
ülevaate sellest, mida õpetab Õigeusu kirik paastujale. Selle alguses on
öeldud: “Inimesele, kes oskab vaadata asju usu silmadega, on see meeleparanduse
aeg tõeline vaimne kevad, hinge kevad, mis müstilise sideme kaudu on seotud
looduse ärkamisega pärast pikka talveund. Ühel selle liturgilise perioodi
hommikuteenistusel laulame:
Paastukevad
on alanud, meeleparanduse õis lahti löönud.
Puhastagem
siis, vennad, endid igast roojusest,
laulgem Valguseandjale ja ütelgem: Au olgu
Sulle, ainus Inimesearmastaja!
Kogu suure
paastu ajal me loobume lihast, munade ja igasuguste piimatoodete söömisest.
Me teeme seda samm - sammult: 8 nädalat enne
ülestõusmispühi me loobume lihast ja 7 nädalat ennem loobume piimatoodetest ja
munast, edasi sööme kõike taimset st. kõike mis kasvab. See tähendab, et me ei
näljuta ennast vaid sööme kergemat toitu (tihti arvatakse, et paastumine
tähendab üksnes vee joomist). Õigeusu kirik omistab söögipaastule tõelist
vaimulikku väärtust, sest paast on enda Kristuse ja Tema sõna „käsutusse
andmine,“ kuid samas rõhutab, et paastu ei saa taandada ainuüksi toidust
loobumisele, et paast peab eelkõige aitama meil paremini kontrollida oma
tegusid, mõtteid ja sõnu. Mõttetu on
loobuda nädalateks liha söömisest, kui ma neil samadel nädalatel räägin halba
teistest, luban endale kohut mõista nende üle, kes ei paastu, jne.
Kirik ei lakka meile kordamast: “Te
hakkate paastuma, palvetama ja tegema arvukaid meeleparandustegusid. See on
väga hea ja mina olen esimene, kes teid sellele kutsub. Kuid ettevaatust!
„Tarkus, mis viib pääsemisele, on usk Jeesuses Kristuses.“ See usk on teis
salajasel kombel äratatud jumaliku armu läbi. Pöörduge ära iseendast, oma
tegemistest, väärtusest ja moraalsusest, et mitte öelda oma vagadusest. Loobuge
enda väärtuse esiletõstmisest Jumala ja inimeste ees, sest te ei ela teisiti
kui jumaliku armu abil.“[7]
Paast on kindlasti seotud meeleparandusega ja see omakorda on seotud meie patukahetsusega. Ja patukahetsuse uksed avanevad meile läbi alandlikkuse tee, läbi andeksandmise tee. Ja meie halastuse eeskujuks on jumalik Halastus ise (me peame andestama „seitse korda seitsekümmend korda,“ see tähendab, alati).
Hästi vajalik on pidevalt endale meelde tuletada, et paast on alati vahend, sellest ei tohi saada eesmärk. Eesmärk on armastus Jumala ja oma vendade vastu. „ Ning lõpuks peame lisama oma palvetele ja paastule, selle, mida kristlikus traditsioonis nimetatakse almuseks, armuanniks. Paast ja loobumised, mida endalt nõuame, peavad aitama meil ennast jagada nendega, kes on kõigest ilma jäänud. Aga vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalse annetusega. Me peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kurja teevad või meid vihkavad, paludes nende pöördumist ja Jumala andeksandi.“ [8]
Sõnades on see kõik kena ja võib tunduda lihtne,
kuid sellesse süvenedes, tekib küsimus, kas ma üldse suudan seda. „ Kuidas on
meil võimalik sihile jõuda vaatamata meie nõrkustele ja kirgedele, sest
esivanemate languse tagajärjed ulatuvad ka meieni? Sisemine kurjus pole sugugi
kadunud ja kogu loov jõud, mida Jumal meisse hingas, luues meid oma näo järele
ja endasarnaseks, kaldub meie kõrkuse või teadmatuse tõttu lakkamatult kõrvale
oma algsest eesmärgist. Selline on meie ristitee. Kas on võimalik surra oma
kirgedele, päästa oma hing sügavast ahastusest, tõmmata välja lootusetusest?
Ning kas on võimalik, kuna Jumal ise tundub olevat meile andestanud, pöörduda
tagasi Tema täielikku osadusse?
Sellele teele tagasi pöörduda on kangelaslik tegu,
mis nõuab äärmist julgust, tahet osaleda Jumala aus, ehkki oleme üdini patused.
Kuid kust leida vaimset jõudu, et läbi tulla kõigest sellest, mis ristiteega
möödapääsmatult kaasneb? Lootusetuse ees hakkab Jeesus Kristus tegutsema. Ta
tuleb inimese juurde , tema ahastusse, tuues talle kingiks oma jumaliku isiku.
Selle läbi saab omakorda pühitsetud ja jumalikustatud inimloomus, leides uuesti
üles oma patu - eelse täiusliku loomuse. Jeesus tuleb meile vastu halastuse ja
armastusega. Ta kutsub meid osa saama Tema kannatustest, et liita meid veelgi
tugevamini oma ülestõusmisega.“[9]
Olen õnnelik ja
tänulik, et mul on võimalik sellist õpetust järgida ja meeleparanduse teed
käia.
________________________
[1]
Metropoliit Stefanus “Pilguheit õigeusku,” Tallinna Püha Platoni Õigeusu
Teoloogia Seminar, 2011, lk.36.
[2] Anselm
Grün „Paastumisest,“ Johannes Esto Ühing 2009, lk.29.
[3] Ülempreester Karp Tiisik „Paast,“ Tallinn,
1898, Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts 1999.
[4] Anselm
Grün “Paastumisest,”Johannes Esto Ühing 2009, lk. 14.
[5]Isa
Ioannis Cryssavgis “Usk ja elu” lk. 62-63, EAÕK kirjastus, 2011.
[6] “Le
Triode du Grand Careme, presentation pastorale,”ajakirjast “Synaxe,” 1992, EAÕK
kirjastustoimkond 2003
[7] Isa
Andre Borrely, “Suure Paastu Triood,” 2003, lk.9.
[8] Ülempreester Panagiotis Simigiatos, “Suure Paastu
Triood,”2003, lk. 6.
[9] “Suure Paastu Triood,” 2003, lk. 37-38.
