Ikooni keskseks kujuks on Jeesus Kristus ise, „See, kes on“ (ὁ ὥν), kes inimeseks saades andis kõikidele inimestele võimaluse saada armu läbi jumalaks. Tema poole pöörduvad palvetades Tema kõigepüham Ema ja auline Eelkäija, moodustades deesise (“alandlik palve”), mis on üks ikoonimaali levinumaid skeeme. Kui Jumalasünnitajal on eriline julgus Kristuse ees kui Tema ema ja kui see, kes kogu inimkonna pääsemiseks Tema ilmale tõi, siis teiseks iseäranis lähedaseks eestpalujaks on püha Eelkäija Johannes, [see “maapealne ingel ja taevalik mees”] keda Jeesus tunnistas olevat [“hoopis enama kui prohvet” ja] “suurima naisest sündinute seast” (Mt 11, 9, 11) ja kes mitte ainult valmistas Issandale teed nii maa peal kui ka surmavallas, vaid sai ka vääriliseks Tema Ristijaks saada. Vahel deisis-tüüpi ikoonil hoiab Eelkäija käes pärgamenti selgitavate sõnadega: Ka mina laulan Sulle, Valitseja, Sinu emaga koos, selle häälega, oh Sõna, mis Sinu eel käis ja Sulle armas on.
Neid kolme kuju ümbritseb Kiriku täiust sümboliseeriv võlv; roheline pind nende jalge all näitab, et Jumal-inimene Kristus elas ning asutas oma Kiriku maa peal, seeläbi „ühendades maapealse loodu taevasega“ (kondak Päästja ülesvõtmise pühal). Kullast taust väljendab taevariigi rikkalikkust ja auhiilgust, Püha Kolmainuse puhast valgust.
Kristuse ümber on kogunenud pühad uusmärtrid, kes „muutuvad jumalikust kiirgusest valgustatuna koguni valguseks, koguni palgeks; ...ei ole mingi osa, mis oleks tagapool, vaid seisavad näoga täiesti ettepoole“, nii kirjeldab püha Makarios Suur jumalikustunud inimest. Asetuse poolest seisavad nad kõik Kristusele lähedal ja seega üksteisega ühenduses kui Kristuse kaaspärijad, olles Tema pärast kannatanud ning koos Temaga austatud.
Märtrite ikoonil kujutatud ihud ei ole samasugused nagu need, mida kunagi oli võimalik pildistada või piinata, vaid nad on „kadumatuses üles äratatud“, jumalikustunud ihud. Kui osaval maalijal osutus võimatuks üles maalida Kristuse palet Tema eluajal, kuna see justkui pidevalt muutus, ja Tema ise jättis enda kuju linase rätiku peale (vt lugu käteta tehtud ikoonist, mille mälestust pühitsetakse 16. augustil), siis ikooni maalimine üldse jääbki müsteeriumiks: nähtavat pühitsetakse nähtamatu armu läbi, et kujutis osutaks kujutatavale. Sellest lähtuvalt kiirgavad värvid ja jooned helget värskust, ilma hägususeta ja iga pühaku isikupära säilib tema näojoontes. Siiski, proportsioonid on kohandatud ikoonimaalimise kaanonite järgi, et teha nähtavaks pühade märtrite vaimulikud omadused ja jumalikust armust kirgastatud olekut. Silmad, millest paistab kõige selgemini inimese hingeline seisund, on suuremad kui tavaliselt. Kuna pühakute meeled on puhastatud ja vaimulikeks muudetud on näiteks nina tehtud pikemaks ja peenemaks ning huuled väiksemaks. Preester- ja diakonmärtrite rõivad vastavad Kiriku traditsioonile selle kohalikus väljenduses ning ilmikud on samuti riietatud oma aja ja eluviisi kohaselt.
Samasuguse tundlikkusega kujutatakse üheteistkümne märtri kroone kandvaid ingleid, Jumala ilmihuta teenijaid. Varasemaks näiteks sellisest skeemist on Sebastia neljakümne märtri ikoon, mis põhineb pealtvaatajate tunnistusele, et märtrite võitlemise ajal tõid inglid neile kroonid autasuks. Tõepoolest, usutunnistajate pärgadega ehtimine on ülimalt levinud kujund nii Pühakirjas kui ka pühade isade kirjutistes ja hümnograafias, sümboliseerides igavest elu ja au. Näiteks, püha Jaakobus kirjutab oma karjasekirjas: „Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab krooniks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad“ (1, 12). Siiski, võit patu ja surma üle pole inimese saavutus, vaid seda annab Jumal oma suures helduses; sellepärast kullast kroonid, täiuslikkuse ja auhiilguse märgid, asetsevad inglitest kantaval ja taevast tähendaval sinisel taustal, mis meenutab Jumala piiritut armu, mille läbi pühakute nimed kirjutati taevasse eluraamatusse.
Artikli originaal:
http://www.skiita.ee/monastiline-elu/teenimised/uksteistkummend-eestimaa-uusmartrit
