Suure Neljapäeva mõtisklus,
kirja pandud toetudes metropoliit Stefanuse enda mõtisklusele Jh 13
Suurel neljapäeval meenutab kirik mitut sündmust: Kõigepealt püha õhtusöömaaega, mil Kristus kogunes oma õpilastega viimast korda ühise söögilaua ümber, et tähistada juutide paasapüha. Me teame, et tema järgmine söömaaeg on aegade lõpus juba Jumala riigis taevas. Keskpunktis ei ole mitte lihtsalt söömine. See loob meile kujutise kirikust.
Ta võttis leiva ja veini, õnnistas neid ja jagas oma õpilastele, öeldes: Võtke sööge, see on minu ihu, mis teie eest murtakse pattude andeksandmiseks; jooge sellest kõik, see on minu veri, uue lepingu veri, mis teie ja paljude eest ära valatakse pattude andeksandmiseks. Selle viimse söömaaja eeskujul pühitseb preester koos kogudusega Püha Vaimu väel neid Krituse Ihu ja Vere aseaineid: leiba ja veini ja jagab meile igal jumalikul liturgial – pühitsetud leiba ja veini – Kristuse Ihu ja Verd. Kõik kes sellest osa võtavad, saavad osa Kristusest endast - astuvad temaga vahetult osadusse ja moodustavad Kiriku - Kristuse Ihu, mille pea on meie Issand Jeesus Kristus.
Jumal ütleb Aadamale ja Eevale: hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd pead sa surema! Sa ei tohi süüa! Ja nüüd Kristus meie Jumal ütleb: Sööge! See on Minu Ihu ja see on Minu Veri.
Vana Testament ja Uus Testament. Teatavas mõttes on sama olukord aga teises suhtes ja kardinaalselt vastassuunaline. Selleks, et elada peab inimene sööma. Mõlemal juhul süüakse. Esimesel juhul toob see kaasa surma. Teisel juhul, see tähendab Kristuses, leiame me üles kogu elu täiuse. Aadama ja Eeva poolt kaotatud paradiis on uueks loodud Kristuse poolt viimase õhtusöömaja hetkel. Sest toit on alati osadus.
Aadam ja Eeva lõhkusid selle osaduse. Viimsel õhtusöömajal see taastati. Euharistia on Kristusega üheks saamine, see tähendab Kristus võtab meid oma ihusse vastu läbi Euharistia. Igaühe meist, kes me sellest Euharistiast osa saame, ja Ta võtab vastu kogu Kiriku. Iga Kristuse ihu liikme.
Ja siis tõuseb Jeesus üles õhtusöömajalt, võtab rätiku ja vöötab ennast sellega. Me näeme, et Jeesus valmistab oma jüngrite jalgade pesemiseks, see näitab tema armastust, kuid ka tema alandlikkust. Evangelist Johannes kirjeldab seda kõike väga üksikasjalikult.
Tol kaugel ajal, kui inimene sisenes majja siis pesti ta jalgu. Käidi palju palja jalu, jalad olid tolmused ja tolmuste jalgadega majja ei lastud. Jalad pesti puhtaks. Aga jalgu ei pesnud mitte majaisand aga orjad pesid külaliste jalgu. Keegi ei osanud endale ette kujutada, et peremees alandab ennast ja peseb külaliste jalgu. Aga Kristus Jumalana on valmis seda tegema. Valmis selleni minema. Selles seisneb armastus!
Ma arvan, et see on üleskutse meile kõigile. Kristus ütleb, milline peab olema meie hoiak. Ja Kristus ise annab meile selleks eeskuju. Ta võtab rätiku ja vöötab ennast sellega ja valmistub oma diakooniaks, oma teenimiseks.
Ja mida see tähendab, pesta teise inimese jalgu? See tähendab seda, et teise inimese teenimine oma venna teenimine, vaese, väiksema, vähema teenimine on ülitihedalt seotud alatari teenimise ja Euharistiaga. Sellest räägib pikalt püha Johannes Kuldsuu. Selline peab oleme meie arusaam vaese teenimisest. Ja see on väga oluline kuidas tänapäeva Kirik, kuidas tänapäeval igaüks meist mõistab vaese teenimist, vähema teenimist, alandatu teenimist.
Miks on meil kohustus hoolt kanda vaeste eest? Sõna vaene mõtlen ma siin palju laiemas tähenduses. Miks me pühitseme Euharistiat ja kuidas meie käitume, mitte ainult vaese suhtes materiaalses mõttes, aga patuste suhtes, sest ka nemad on vaesed?
Elus on hetki kus me tahame minna kõrgemale aga me ei suuda, elus on hetki, kus me isegi enese seest Jumalat ei leia. Ja võibolla just neil hetkil suudame me Jumalat leida kuskilt altpoolt, olukorrast, mis on veel keerulisem ja raskem kui seda on meie oma. See tähendab teise inimese viletsuses, teise inimese teenimise ahastuses.
Kui me aitame patusel oma patust pöörduda, august välja tulla ja ei tee seda ülevalt alla, vaid teeme seda teenides alandlikkuses ja tõelises teenimises, siis see ongi see, mida Kristus on meid kõiki enda eeskujul kutsunud tegema.
Veel meenutame me Suurel neljapäeval, kuidas pärast õhtusöömaaega Jeesus Ketsemani aias palvetas. Seal saab ta tundma suurimat ahastust, sest Jumala Pojana läheb ta surma, kuigi on ise patuta. Siiski ütleb ta: "Isa. Sündigu Sinu, mitte minu tahtmine." Selles lauses väljendub tõeline kuuletumine.
Viimaks meenutamegi Juuda äraandmist, kes julges osa võtta pühast õhtusöömaajast, samal ajal plaanides reeta ja välja anda oma õpetaja. Evangelist Johannes ütleb Juuda lahkumise kohta pühalt õhtusöömajalt: “Kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu, lahkus ta kohe”, ja Johannes lisab väga jõuliselt: “aga oli öö”.
Juudas läheb välja, et teha teoks oma surma tegu. Ülemine tuba on täis valgust, mitte sellepärast, et seal on lambid aga selle pärast et seal on Kristus ja Juudas läheb sealt välja öösse ja selle öö lõpus on surm. Igal aasta kui me seda evangeeliumiteksti loeme kogeme me seda. Ja küsimus on alti see sama: Kas ma nagu Juudas lähen öösse või jään nagu Jüngrid sinna ülemisse tuppa. Väljas oli öö, aga öö oli ka siis kui Kristus kannatas. Kui Juuda öö viib meid välja surmale siis Kristuse öö viib meid välja ülestõusmisele.